Eipre ABTerje Eipre: võlglasi aitavad usaldusisikud vajavad garantiid oma töötasu suhtes
Alates 01.07.2022 tahetakse jõustada füüsiliste isikute maksejõuetusmenetluse seadus. Usaldusisikud ja pankrotihaldurid vajavad garantiid, et saavad oma töötasu kätte! Vaid õhinapõhiselt inimesed ei tööta!)
On üldlevinud probleem, et pankrotihalduril või usaldusisikul jääb eraisiku pankroti protsessis tasu töö eest vähemasti suures osas saamata. Kahjuks ei anna ka uus seadus nendele selleks kindlust, kirjutab Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esimees Terje Eipre.
Eile (20.04) läbis riigikogus esimese lugemise füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu. Kiirtempos menetletavas seaduses eeldatakse vaikimisi, et võlglast protsessis aitav usaldusisik teeb oma vastutusrikast tööd ilma garantiita, et ta selle eest üldse kunagi tasu kätte saab.
Uus seadus lihtsustab füüsilise isiku maksejõuetusmenetlust ja paneb paika võlgnikku kogu protsessi jooksul nõustava usaldusisikuga seonduva. Eelnõu koostaja on pööranud suurt tähelepanu asjaolule, et füüsiline isik läbiks menetluse võimalikult efektiivselt ning probleemid maksevõimes tuvastataks varajases staadiumis.
Kolme ametimehe asemel üks
Tüüpiline eraisikust võlgnik, keda maksejõuetusmenetlus võiks puudutada, on ennast lõhki laenanud, ta ei suuda võetud kohustustega toime tulla ja neid teenindada. Pahatihti on ta ka täiesti apaatne endale võetud kohustuste täitmise suhtes. Sellisesse olukorda on ta sattunud kas töö kaotuse, palga vähenemise või muude asjaolude tõttu.
Praegu peab sellisesse täbarasse olukorda sattunud isik olema juriidiliselt keskmisest teadlikum ja ise aru saama, kas tal on vaja võlaringist väljarabelemiseks alustada võlgade ümberkujundamist või pankrotimenetlust koos kohustustest vabastamisega või ilma selleta. Eelnõu kohaselt esitab isik universaalse maksejõuetusavalduse, kohus määrab usaldusisiku ning ühiselt koos võlgniku ja usaldusisikuga määratakse, milline menetlus on selles olukorras parim. Võlgade ümberkujundamise menetluse võib algatada ka mõni isiku võlausaldajatest.
Seni on võlgadest vabaks saamise protsess keskmiselt võtnud aega viis aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist, kuid uue eelnõu järgi võiks see stressirohke protsess ümber saada kuni kolme aastaga. Seaduse eelnõus märgitakse, et liiga pikk kohustustest vabastamise periood ei motiveeri võlgnikku pingutama, kuna võlakoorem võib tekitada lootusetuse tunde.
Selles protsessis täidab väga tähtsat rolli usaldusisik. Ta aitab võlgnikul läbi teha kogu võlgade ümberkujundamise juriidilise menetluse. Tema töö on aidata võlgnikul välja selgitada oma täpne majanduslik olukord ja valida menetlusliik. Ta abistab ja nõustab võlgnikku menetluse läbiviimisel ehk teeb kõike seda, mida seni tegid eraldi ajutine haldur, usaldusisik ja nõustaja. Sisuliselt täidab ta kolme inimese rolli.
Uue seadusega tekib ka kohustus, et usaldusisik peab olema kantud Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja juures peetavasse usaldusisikute nimekirja ehk et usaldusisik ei saa olla lihtsalt meeldiv arvutusoskuse ja õigusteadmistega inimene, vaid professionaal, kes on läbinud vastava koolituse ja sooritanud eksami. Eeldatavalt hakkavad usaldusisikute nimekirja kuuluma praegused kutsekogu liikmed ja võlanõustajad.
Rahaküsimus
On tervitatav, et soovitakse lihtsustada keerukat maksejõuetusmenetlust. Kahjuks aga on tagaplaanile jäänud usaldusisikule tasu maksmise küsimus või täpsemalt asjaolu, et ta ettenähtud töötasu ka reaalselt kätte saaks.
Nimelt on üldlevinud probleem, et pankrotihalduril või usaldusisikul jääbki tasu või suur osa sellest saamata, sest pankrotiprotsessis lihtsalt ei ole piisavalt vara. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda on juba varem teinud ettepanekuid, et seaduses antaks selgemad garantiid selle kohta, kuidas usaldusisik talle määratud tasu kätte saaks. Ei taha ju keegi meist töötada teadmisega, et võib-olla raha tehtud töö eest ei saagi.
Mõistlikumalt ja kulusäästlikumalt annaks korraldada ka usaldusisikute atesteerimist. Eelnõu seletuskirjas seisab, et usaldusisiku eksami ja esmase koolituse väljatöötamiseks ning korraldamiseks moodustatakse eraldiseisev metoodikakomisjon. Sellesse peaks kuuluma kolm usaldusisikut, üks kohtunik ja üks õigusteadlane.
Metoodikakomisjoni töökorralduse ja liikmete kulude hüvitamise alused, usaldusisiku eksami korraldus, erialateadmiste testi valdkonnad ja eksami hindamise kord, aga samuti usaldusisiku nimekirjas olemise tasu suurus nähakse täpsemalt ette valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Teisisõnu: kavandatakse bürokraatiaaparaadi suurenemist, mis toob kindlasti kaasa täiendava kulu.
Seni on koda erineva sisuga kohtutäituri- ja pankrotihaldurieksameid alati korraldatud samal ajal. Sarnast praktikat võiks rakendada ka usaldusisikute eksamitega, kuna tihti teeb haldur ka usaldusisiku tööd. Raha ja inimeste aja kokkuhoid oleks märkimisväärne, kui loobutaks metoodikakomisjonist ja usaldusisiku eksameid korraldaks tulevikus samuti Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda.
Juhul, kui metoodikakomisjoni ülalpidamiskulusid ei kanta riigieelarvest, eeldab riik, et pankrotihaldurid maksavad need kulud omast taskust kinni.
Loe pikemalt Äripäeva veebist
Eipre ABSundvõõrandamine kui tülikast naabrist vabanemise vahend
Naabritevaheliste suhete puhul tuleb arvestada mitmete normistikega.
Asjaõigusseaduse § 68 kohaselt on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.
Seadus kirjutab ette õigused
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 12 lg 2 järgi peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga, järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve.
KrtS § 30 lg 1 kohaselt on korteriomanikul õigus:
- kasutada eriomandi eset oma äranägemise järgi niivõrd, kui see ei ole vastuolus seadusega või kolmanda isiku õigustatud huviga;
- kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt ning lõike 2 järgi korteriomanik võib nõuda, et eriomandi ja kaasomandi eset kasutataks seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja korteriühistu põhikirja kohaselt.
Ometi ei ole kõikidele üheselt arusaadav, kuidas eeltoodud sätteid igapäevases elus sisustada tuleks. Kui palju on inimesi, nii palju on ka arvamusi oma õiguste teostamisest, mistõttu ei ole ilmselt ühelegi korteriomanikule üllatuseks, et omanikevahelised tülid on osaks paljudest korteriühistutest.
Võõrandamise võimalus
Juhul, kui erimeelsused peaksid kujunema väljakannatamatuks, on hea teada, et kui korteriomanik on korduvalt rikkunud oma kohustusi teise korteriomaniku või korteriühistu suhtes ja kui korteriomanikud ei pea enam võimalikuks tema kuulumist korteriomanike hulka, võivad nad KrtS § 32 lõike 1 alusel nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab. Sama sätte lõike 3 kohaselt otsustavad korteriomanikud kõnealuse nõude esitamise häälteenamuse alusel.
Mainitud võimalus on sätestatud juba korteriomandi- ja korteriühistuseadusele eelnenud korteriomandiseaduses, kuid ometi nähtub kohtupraktikast, et mõned korteriühistud on tülikaid naabreid kannatanud kohati üle kümne aasta.
Kohtupraktika
Tartu Maakohus leidis oma 26. juuni 2020 otsuses asjas 2-20-2535, mille ringkonnakohus hilisemalt ka jõusse jättis, et kohus ei saa pidada sundvõõrandamise aluseks korteriühistu üldkoosoleku protokollis toodud üldsõnalist etteheidet, mille kohaselt elanik rikub järjepidevalt ühistu põhikirjas ja seaduses olevaid kohustusi ning tekitab ühistule ja teistele liikmetele pidevalt kahju. Seetõttu on äärmiselt oluline olla kursis asjakohase kohtupraktikaga, sõnastamaks hääletamisele kuuluvaid korteriühistu üldkoosoleku otsustusi.
Kohtupraktika kohaselt on peetud korteriomandi sundvõõrandamist põhjendatuks, kui on aset leidnud näiteks mõni alltoodud tegevustest.
- Tagumine vastu põrandat ja radiaatorit;
- Sõim, trampimine, röökimine;
- Tungimine naabri korterisse;
- Naabri lukusüdamikku klambrite panek;
- Elektri väljalülitamine naabri elektrikilbist;
- Ropendamine
- Pudelite ja suitsukonide allaviskamine akna kaudu;
- Kanamunade loopimine autode pihta;
- Naabri uksele sülitamine;
- Naabri laste peale karjumine;
- Trepikojas magamine;
- Käitumine, mille tulemusel levib korterist hais ja/või parasiidid
Sundvõõrandamist on peetud õigustatuks ka juhul, kui mõni korteriomanik on teinud teiste korteriomanike nõusolekuta ehitustöid, näiteks ehitanud kergkamina ahju asemele, ehitanud ventilatsioonisüsteemi ja viinud korstna läbi maja katuse, ehitanud vesiradiaatoritega küttesüsteemi, millised tööd kahjustavad hoone tehnosüsteemi, samuti ehitanud kinnistule omavoliliselt piirdeaia ja aiamaja.
Nõuded üldkoosoleku otsuse kehtivusele
KrtS § 29 lg 3 järgi on korteriühistu organi otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaeg 60 päeva otsuse vastuvõtmisest arvates. Reeglina võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi (mh korteriühistu) otsuse kehtetuks tunnistamist TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 38 lõike 1 alusel, kui:
1) otsus on vastuolus seadusega;
2) otsus on vastuolus põhikirjaga või
3) kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada.
TsÜS § 38 lõike 2 järgi on juriidilise isiku organi otsus tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Huvitatud isik saab otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud.
Tallinna Ringkonnakohus on oma 15.04.2021.a otsuses leidnud, et kui korteriomanike hinnangul esinevad alused võõrandamisnõude esitamiseks, on neil iseenesest õigus sundvõõrandamise küsimus üldkoosolekul hääletusele panna ja kui otsus on kõiki teisi koosoleku pidamist ja otsuse vastuvõtmise korda puudutavate reeglite järgi nõuetekohaselt häälteenamusel vastu võetud, ei saa selline otsus iseenesest olla vastuolus heade kommetega, kuivõrd seadusandja on korteriomanikele sellise võimaluse KrtS § 32 lg 2 näol andnud.
KrtS § 29 lg 1 sätestab, et kui korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse, korteriomanike kokkuleppe või põhikirja nõudeid, ei ole koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, v.a juhul, kui koosolekul osalevad või on esindatud kõik korteriomanikud. Sellisel koosolekul tehtud otsused on tühised, kui korteriomanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida. Muid korteriomanike otsuse tühisuse aluseid nimetatud seadus ette ei näe.
Nõuanne lahkhelide vältimiseks
Arvestatav hulk probleemidest saab alguse omavolilisest ehitustegevusest, mistõttu tuleb meelde tuletada, et maatükk ning hoone osad ja seadmed, mis ei ole ühegi eriomandi ese ega ole kolmanda isiku omandis, on korteriomandi kaasomandi osa esemeks. Seega on näiteks nii korterelamu küttesüsteem, katus kui ka maatükk korteriomanike kaasomandis. KrtS § 15 lg 1 järgi valitsevad kaasomandi eset korteriomanikud ühiselt, kui seaduse või korteriomanike kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti.
Tööde tegemist seoses küttesüsteemiga, katusega või maatükile ehitamisega ei saa seega otsustada korteriomanik üksi, vaid seda saab teha korteriomanike otsuse alusel. Küsimused, mis ületavad tavapärast valitsemist, tuleb reguleerida KrtS § 38 lg 1 kohaselt kokkuleppega.
Kokkuvõte
Võib öelda, et enamasti piisab heanaaberlike suhete hoidmiseks lihtsamatest viisakusžestidest, kuid tihtipeale tuleks siiski ka konsulteerida eelnevalt advokaadiga, kui asutakse teostama muudatusi korteris. Hiljem kõigiga suhteid taastada ja samas kohas rahulikult edasi elada ei pruugi enam olla võimalik.
Kirjutanud Terje Eipre
Eipre ABTerje Eipre: pankrotihaldur – detektiiv, müügimees, finantsjuht ja õigusnõustaja
Eipre ABLõuna-Ameerikat vallutama läinud Eesti idufirma Compare Finance OÜ lõpetas pankrotis
Läinud nädalal kuulutati välja laenuvõrdlusroboti teenust pakkunud ning eeskätt Lõuna-Ameerika turule keskendunud Compare Finance OÜ ehk askRobini pankrot. Compare Finance OÜ (edaspidi nimetatud „võlgnik“) pakkus finantsturundusteenuseid kaubamärgi AskRobin all, mis kujutab endast turumehhanismi laenupakkujate ja -soovijate kokku viimiseks. Ettevõtte missiooniks oli avardada vähese krediidikogemuse ja -kõlblikkusega tarbijate finantseerimisvõimalusi ning luua laenuandjatele tõhusad turusegmenteerimisvahendid. Tegemist on Startup-iga, mis kaasas investoreid. Peamisteks turgudeks olid 2020. aastal Mehhiko, Kolumbia ja Argentiina.
Firma, kuhu kühveldasid teiste seas raha ka tuntud ettevõtjad Kristjan Rahu, Ragnar Sass ja Taavi Tamkivi, teatas oma raskustest selle aasta alguses ning pankrotiloost on mõndagi õppida nii teistel idufirmadel kui ka näiteks pankrotihalduril, leiavad asjaosalised.
Pankrotihaldur Terje Eipre sõnul on firmal kohustusi enam kui 650 000 euro eest ning ettevõtte varad seda ei kata. Läbirääkimised täiendava kapitali kaasamiseks olemasolevatelt ja uutelt investoritelt ebaõnnestusid, lisas Eipre.
Investori ja rahapesu tõkestamise platvormi Salv asutaja Taavi Tamkivi ütles, et täpset summat, kui palju ta askRobinisse suunas, ta ei mäleta, ent see võis jääda 10 000–30 000 euro vahele. Tamkivi tõdes, et idufirmasse investeerimine ongi riskantne ning kaotused paratamatud. Küll tõdes ta, et askRobini meeskond oli hea ja probleem, mida lahendama asuti, suur. Seetõttu on tal kahju, et asi ei õnnestunud.
Samas nentis Tamkivi, et vaatab oma investeeringut idufirmadesse ka ettevõtja vaatest. See tähendab, et kui rahaliselt läheb panus vett vedama, võib ta enda meeskonda saada väärt liikme. See on eriti oluline praegusel pingelisel tööjõuturul, märkis Tamkivi. Küsimusele, kas ta on oma alternatiivset plaani tahtnud rakendada ka askRobini meeskonna peal, vastas Tamkivi, et pole sellele veel mõelnud.
Kokku on askRobinil eri riikidest kokku umbes 50 võlausaldajat, ütles haldur Eipre. Peamised võlausaldajad on teised ettevõtted, kelle nimesid ta aga nimetada ei soovinud. Suurim võlausaldaja ootab tagasi 200 000 eurot.
Ettevõtte juhatuse liige Rain Sepp ütles, et ei soovi pankrotiprotsessi ajal kommentaare jagada. Selle aasta alguses kirjutas Sepp portaalis LinkedIn, et tal on raske kaotust tunnistada. “Ma olen võitleja. Kuid täna pean tunnistama, et ainus õiglane asi, mida teha, on meie äri peatada ja sulgeda,” kirjutas ta mõne aja eest. Loe tema sõnavõttu siit.
Õpetlik pankrot teistele
Investor Tamkivi märkis, et askRobini pankrot on märgiline, sest tegu on tema teada ühe esimese idufirmaga, kes läbib ametliku pankrotikadalipu.
Tamkivi lisas, et meedia vahendusel on sageli pankrotiasjadel susserdamise maik man, mistõttu on hea, kui on tekkimas eeskuju, kuidas saab ausalt ja puhtalt lõpetada oma ebaõnnestunud äri.
Mehhiko firma tuleb maha müüa
Selleks aga, et pankrotiasjaga ühele poole saada, tuleb realiseerida ettevõtte varad. Pankrotihaldur Eipre sõnul on Compare Finance’i varad osalus tütaräriühingutes, nõuded deebitoride vastu, tehnoloogiaplatvorm, domeen ja konto jääk.
Pankrotivarasse kuulub Eipre sõnul osalus Hispaanias registreeritud tütarfirmas. Samuti kuulub võlgnikule 99% osalus Mehhikos registreeritud äriühingus. See tähendab, et nii Mehhiko kui Hispaania firmad tuleb maha müüa.
Eipre märkis, et pankrotimenetlused muutuvad üha keerulisemaks ja rahvusvahelisemaks. Samas nentis ta, et niisugustes menetlustes tulebki kogu vara realiserida. Eiprel on ette tulnud müüke kinnisvarast loomakarjadeni ja mõnikord ka hirvesarvedeni.
Koroona pani põntsu
Eipre selgitas, et askRobinil ei õnnestunud ärimahtu kasvatada suuresti koroonapandeemia tõttu tekkinud laenufirmade huvi languse tõttu. Samuti ei olnud teenuse hind piisav, et katta ettevõtte jooksvaid tegevuskulusid.
Kuna 2021 sai askRobinile selgeks, et ärikeskkond lähiajal ei parane ja on suuresti ettenägematu, siis ei olnud võimalik ega ka õige lisakapitali enam kaasata, selgitas Eipre. Seetõttu esitatigi pankrotiavaldus.
Tegutses Lõuna-Ameerikas
Läinud kuul oleks askRobin pidanud tähistama oma viiendat sünnipäeva. Ettevõte eesmärk oli pakkuda võimalust kokku viia laenupakkujad ja -soovijad. Sisuliselt oli tegu laenuvahenduse platvormiga, mis viis kokku laenuvahendaja vastava krediidiskooriga inimesega. Kuna aga paljudel inimestel nii-öelda krediidiskoor puudus, ei võta pangad neid jutule. AskRobini idee oligi ise krediidiskoor kokku panna.
Tunamullu olid askRobini peamised turud Mehhiko, Colombia ja Argentina. Aasta konsolideerimata müügikäive oli 158 000 eurot, töötajaid oli keskmiselt 12.
Ärimudeli väljaarendamist ja välisturgudel laienemist toetasid 1,7 miljoni euro suuruse konverteeritava laenuga iduinvestorid Eestist ja välismaalt.
AskRobin kaasas 2019. ja 2020. aastal investoritelt kokku 3,5 miljonit eurot, et katta jooksvaid tegevuskulusid, ütles Eipre.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2022/02/08/louna-ameerikat-vallutama-lainud-eesti-idufirma-lopetas-pankrotis
Eipre ABVõlausaldajate hääleõigus pankrotimenetluses
Eipre ABSaneerimine eeldab usaldust
Ettevõtete saneerimised, ühinemised ja pankrotid, samuti töötajate arvu vähendamine, allhange ja ümberpaigutamine – kõik see on üsna suur ja vajalik osa igapäevasest majandusest, kuid tagajärjed võivad olla valusad kõigile asjaosalistele.
Äritegevusega kaasnevate negatiivsete muutuste mõju on ettevõtjatel tihtipeale endil võimalik vähendada, teinekord isegi ennetada, kui õigel ajal tegutseda.
Ebaõnnestumine ja võlad
Peaaegu pool kõigist Euroopa ettevõtetest tegutseb alla viie aasta, Eurobaromeetri kiiruuringu kohaselt loobub 43 protsenti Euroopa elanikest ettevõtlusega alustamisest läbikukkumishirmu tõttu. Seega esineb ettevõtluse kultuuris lausa rahvusvahelisel tasandil hoiak, mille kohaselt on ebaõnnestumine tabuteema. Ka suur osa Eesti ettevõtteid on pankrotiavalduse esitamise hetkeks juba pikalt ja pöördumatult maksejõuetud, suurem osa menetlusi raugeb vara puudumise tõttu.
Võlgade osakaal erineb paarikümnest tuhandest eurost miljonite eurodeni, olenevalt ettevõtte suurusest, tegevusest ja sellest, kui kiiresti pärast maksejõuetuse ilmnemist pankrotiavaldus esitati. On tavapärane, et hoopis võlgniku võlausaldaja või töötaja esitab tema vastu pankrotiavalduse, võlgnik ise selle esitamiseni kunagi ei jõuagi.
Teisisõnu: ettevõtjad üldiselt ei otsi makseraskustega toime tulekuks riigi ega asjatundjate abi. Maksevõime taastamiseks kasutatakse vaid ükskuid käepäraseid meetmeid, nagu töötajate koondamine ja palkade vähendamine, kuid selliste meetmete kasutamine ei lahenda üldjuhul raskuste tekkepõhjust ega ole ka kuigi jätkusuutlik. Probleeme ei arutata ka võlausaldajatega, vaid vaikitakse ja nii-öelda kaotakse silmapiirilt, teinekord jagatakse ka lootusetuid lubadusi. Eelkõige püütakse omal jõul hakkama saada, mis enamjaolt aga süvendab makseraskusi ja võlausaldajate usaldamatust.
Otsi abi õigel ajal
Maksevõime taastamiseks on ettevõtjal kõige olulisem teadvustada makseraskusi varakult, hoida võlausaldajatega kontakti ja anda neile oma kohustuste täitmise kohta ausat informatsiooni.
Kui vähegi tundub, et makseraskuste olukorra lahendamine käib endale üle jõu või osutub võlausaldajate huvide kaitsmise mõttes riskantseks, tuleks võimalikult vara pöörduda maksejõuetusalase spetsialisti poole ja võimalik, et koostöös temaga alustada ettevõtte saneerimist ehk maksevõime taastamist. Ettevõtte makseprobleemid ei ole enamjaolt asjatundmatu juhtimise tagajärg, vaid normaalne osa majandustegevusest ja turul toimuvatest muudatustest. Abi otsimist ei tohiks kuidagi seostada ebaõnnestumisega, eriti kui seda teha õigel ajal.
Saneerimist on ainult sellisel juhul võimalik edukalt läbi viia, kui on säilinud võlausaldajate usaldus ja teatud valikuliste abivahendite rakendamisel korral on võimalik makseraskused jäädavalt seljatada. Saneerimismenetlus seisnebki oma sisult selliste abinõude tutvustamises võlausaldajatele lootuses, et viimased pakutud lahendusega nõustuvad.
Saneerimismenetluse algatamine
Riigi saneerimis- ja maksejõuetusraamistikud mõjutavad otseselt võlausaldajate võlgade sissenõudmismäära. Maailmapanga andmetel on võlgade sissenõudmismäär Euroopa Liidus 30 protsenti (Horvaatias ja Rumeenias) kuni 90 protsenti (Belgias ja Soomes). Võlgade sissenõudmismäär on kõrgem riikides, kus restruktureerimine on makseraskuste korral kõige levinum menetlus. Sellistes riikides saavad võlausaldajad eeldatavasti kätte 83 protsenti oma nõuetest, võrreldes pankrotiprotsessi keskmise näitajaga, mis on 57 protsenti.
Avalduse ettevõtte saneerimismenetluse algatamiseks esitab kohtule ettevõtja ise. Menetluse eesmärk on aidata ajutiselt maksejõuetu ettevõte tagasi tasemele, kus on võimalik äritegevust jätkusuutlikult jätkata ja oma kohustusi täita.
Menetluse jooksul ei ole võimalik alustada ettevõtte suhtes täite- või pankrotimenetlust. Seega annab saneerimine raskustes ettevõtjale lühiajalise kohtuliku kaitse.
Kohus arvestab ka saneerimisavalduse põhjalikkust. Nii tasub avalduse kokkupanemisel olla täpne, kuid ka laiahaardeline, et kõik vajalik infomatsioon oleks kohtule saadaval. Oluline on veenda kohut, etmajandusolukorra paranemine ja maksevõime taastamine on võimalik ja piisavalt tõenäoline. Positiivset vastukaja annab kindlasti ka see, kui ettevõtja suudab juba avalduses tuua välja pakutavad abimeetmed ja nende eeldatava tulemuslikkuse.
Kui kohus otsustab saneerimismenetluse algatada, siis määrab ta võlausaldajatele saneerimiskava aktsepteerimiseks tähtaja. See kuupäev ei tohi olla hilisem kui 60 päeva menetluse algatamisest.
Lisaks sellele määrab kohus saneerimisnõustaja ehk isiku, kes kogu protsessi läbi viib. Mõistlik on juba ise lisada ka soovitud saneerimisnõustaja nõusolek. Kohtud eelistavad juba neile tuntud isikuid. Saneerimisnõustaja on erapooletu oma kohustuse täitmisel nii kohtu, võlgniku kui ka võlausaldajate ees. Ta teavitab juba menetluse alguses viivitamatult võlausaldajaid olukorrast ja kontrollib ka võlausaldajate nõuete korrektsust. Tähtsaim ülesanne on ettevõtjat aidata ning nõustada saneerimiskava kokkupanekul ja täitmisel. Saneerimisnõustaja teostab kogu menetluse vältel ka järelevalvet ning esitab kaks korda aastas ettekande võlausaldajatele ja kohtule menetluse edenemisest.
Kava koostamine
Saneerimiskava kirjutatakse ettevõtja, saneerimisnõustaja ja võlausaldajate koostöös. Kavas peab olema
- majandusliku seisundi analüüs,
- seda tekitanud põhjuste analüüs,
- rakendatavate meetmete kirjeldus ning analüüs, sealhulgas meetmete prognoositavad tulemused,
- võlausaldajate nõuete ümberkujundamisega seotud informatsioon,
- täitmise tähtaeg,
- meetmete mõju töötajatele.
Võlausaldajate nõuete ümberkujundamine on üks kaalukamaid osi kogu menetlusest, tihti tekitab see ka kõige rohkem vaidlusi. Et võlausaldajad peavad kava heaks kiitma, on just see etapp aeganõudev ja keeruline huvide tasakaalustamine, kuid äärmiselt oluline ja määratleb kogu menetluse.
Nõuete ümberkujundamine võib endast kujutada võla tähtaegade pikendamist, võlasumma vähendamist, osamaksete kehtestamist või kohustuste asendamist aktsiate või osaga ettevõttest. Täpsus, õigeaegne suhtlus, usaldus ning kõigi võlausaldajate võrdne kaasamine on äärmiselt olulised. Kohtud ei kinnita kavasid, mis ei arvesta kõigi võlausaldajatega õiglaselt.
Kava peab ka sisaldama täitmise tähtaega. Kindlaks määratud ajajoont ei ole, kuid heaks praktikaks peetakse keskmiselt viis aastat. Mõistlik oleks ka meeles hoida, et mida lühem on määratud kava täitmise aeg, seda tõenäolisem on, et võlausaldajad kavale oma nõusoleku annavad. Kava peab sisaldama analüüsi võetud meetmete mõjust töötajatele, sest ettevõtjal on kohustused ka oma töötajate ees.
Vastuvõtmine ja kinnitamine
Kui planeeritav kava on valmis, läheb see võlausaldajatele. Viimased võtavad saneerimiskava vastu hääletamise teel. Võlausaldajad, kelle nõuet kavaga ümber ei kujundata, saneerimiskava vastuvõtmise hääletamisel ei osale ja nende hääli ei arvestata. Saneerimiskava on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest, kelle nõue kujundatakse ümber ning kellele kuulub vähemalt 2/3 ümberkujundatavatest nõuetest tulenevatest häältest.
Kohus jätab saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui esitatud materjalide põhjal selgub, et
- ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline,
- kava vastuvõtmise reegleid on rikutud suurel määral või
- saneerimiskava alusel koheldaks mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega.
Saneerimiskava kohtuliku kinnitamisega muutub see siduvaks nii ettevõtja kui ka isiku suhtes, kelle õigusi saneerimiskavaga mõjutatakse.
Riigikohus on leidnud, et saneerimise puhul tuleb ettevõtte huve pidada tähtsamaks võlausaldajate huvidest, mis viitab sellele, et ettevõtte päästmiseks on võlausaldajate huvide riive näiteks nende nõude vähendamise kaudu eesmärgipärane ja lubatud. Ühtlasi on tõlgendatud saneerimiskava kinnitamist puudutavaid sätteid ning jõutud järeldusele, et kohus võib saneerimiskava kinnitada ka siis, kui kava hinnanud eksperdid on kava suhtes eri arvamusel.
Riik on algatanud ka saneerimis- ja maksejõuetusmenetluse revisjoni vastavalt Euroopa Liidu tehtud analüüsile, milles pakuti välja, et tuleks koostada ja teha internetis kättesaadavaks mitteametlikud juhised juriidiliste isikute saneerimiseks kohtuväliselt, mis võiksid sisaldada näidiseid võlgade ajatamise või restruktureerimisega liitumise kokkulepete kohta, ning kontrollnimekirjad või muud elektroonilised infomaterjalid, mis abistaksid võlgnikku finantsseisundi hindamisel ning kohtuvälise restruktureerimise kavandamisel ja sellekohase kava koostamisel. Praegu säilib vaid lootus, et sellised juhised tulevad ja ettevõtjatele on neist ka praktilist kasu.
Allikas:https://www.rup.ee/ajakirja-lood/saneerimine-eeldab-usaldust
Eipre ABVõlgu ei pea pärima
Pärandvara koosneb nii pärandaja õigustest kui ka kohustustest. Seega pärandi vastuvõtmisel vastutab pärija pärandvaral lasuvate kohustuste eest nii päritud vara väärtuse ulatuses, kui ka isikliku varaga. Ehk teisisõnu muutuvad päritud kohustused sisult pärija isiklikeks kohustusteks, millega aga vähesed on oma elu majandamisel arvestanud.
Pärandi loobumissüsteem
Eesti pärimissüsteemis kehtib nn loobumispõhimõte ehk pärijaks saamiseks ei pea esitama avaldust. Juhul, kui pärima õigustatud isik ei esita seaduses ettenähtud aja jooksul notarile pärandist loobumise avaldust, siis loetakse ta pärandi automaatselt vastu võtnuks ehk pärijaks. Loobumisavaldus tuleb esitada notarile kolme kuu jooksul pärimisõigusest teadasaamisest arvates või kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast.
Võib loobuda pärandist või viia läbi inventuur
Tuleb ette, et lahkunust maha jäänud pärandvara koosneb suures osas võlgadest, mille pärimine tähendaks pärijale suuri varalisi probleeme. Kui puudub soov pärandvaral lasuvaid kohustusi täita, siis on pärima õigustatu isiku esimeseks võimaluseks loobuda pärandi vastuvõtmisest. Selliselt ei lähe pärandaja vara ja kohustused üle pärima õigustatud isikule. Kui kõik pärima õigustatud isikud pärandist loobuvad, siis loetakse pärijaks riik või kohalik omavalitsusüksus, viimati nimetatud ei saa seaduse kohaselt pärandi vastuvõtmisest loobuda.
Kui aga pärija võttis juba pärandi vastu või loobumine polnud seadusest tulenevalt võimalik, siis on samuti võimalik rahalist vastutust päritud kohustuste eest piirata. Pärija ei pea täitma pärandaja kohustusi oma isikliku vara arvelt, kui ta on pärimismenetluse käigus nõudnud pärandvara inventuuri tegemist ning pärast seda täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, välja on kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Seega pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega, kuid ainult inventuuri läbiviimisest ei piisa.
Eeltoodu tähendab, et kui pärima õigustatud isikul tekib enne või pärast pärandi vastuvõtmist kahtlus, et pärandvaral lasuvad kohustused ületavad varade väärtuse, siis tuleb viivitamatult pärimismenetlust läbiviivale notarile väljendada oma soovi inventuuri läbiviimiseks.
Kui pärija esitab inventuuri nõude enne pärandi vastuvõtmist, määrab notar inventuuri tegija pärast seda, kui inventuuri nõude esitaja on pärandi vastu võtnud, sest ainult pärandi vastu võtnud pärija saab nõuda pärandi inventuuri teostamist.
Notar määrab inventuuri läbiviimiseks kohtutäituri, kelle ülesandeks on teha kindlaks pärandvara hulka kuuluvad varade koosseis ja väärtus ning tuvastada ka kõik olemasolevad või tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused ja nende ulatus.
Füüsilisest isikust pärija saab esitada pankrotiavalduse ka inventuuri tegemata, kui on selge, et pärandaja võlgade maksmiseks pärandvarast ei piisa. Kuid riik ja kohalik omavalitsusüksus peavad igal juhul nõudma pärandile inventuuri (Pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik, nagu sätestab pärimisseaduse § 136. lõige 1).
Inventuur
Nõude inventuuriks võib notarile esitada koos pärimismenetluse algatamise avaldusega või pärandi vastuvõtmise avaldusega. Notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas pärand avanes. Kui pärand avanes välisriigis, määrab notar inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara hulka kuuluv kinnisasi. Kui pärand avanes välisriigis ja pärandvara hulka ei kuulu Eestis asuvat kinnisasja, määrab notar kohtutäituri omal äranägemisel.
Pärija võib notariaalselt tõestatud inventuuri nõude notarile esitada ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
Inventuuri eesmärgiks on koostada pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang.
Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud ega pikem kui kolm kuud. Notar võib inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel pikendada.
Nõude esitaja esitab inventuuri tegijale nimekirja talle teada olevast pärandvarast ja pärandvaraga seotud kohustustest ning see esitatakse kinnitamiseks notarile. Pärast pärandvara nimekirja notarile esitamist loetakse inventuur lõppenuks.
Pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks tuleb inventuuri käigus viia läbi üleskutsemenetlus, mille läbiviimiseks avaldab inventuuri tegija ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate.
Kui vara ei kata kohustusi
Inventuuri tulemusena võib selguda, et pärandvara koosseisu kuuluvad võlad ületavad varade väärtuse. Siis on pärijal õigus esitada kohtusse pankrotiavaldus pärandvara pankrotimenetluse alustamiseks. Sellisel juhul määrab kohus pärandvarale pankrotihaldur, kes alustab olemasolevate varade müüki, et seejärel müügist saadud vahendite arvelt saaks tasuda pärandvara kooseisu kuulunud võlad võimalikult suures ulatuses.
Pärandvara pankrotimenetluse alustamise eelisteks on, et pankrotihalduril on olemas piisavad teadmised võlausaldajate nõuete rahuldamise protsessist ning kogemus vara võõrandamises selliselt, et see vastaks turuhinnale. Iseseisvalt võlausaldajate nõuete rahuldamine ja vara müük võib lõppeda olukorraga, kus võlausaldajad tunnevad, et üht eelistatakse teisele või arvatakse näiteks hoopis, et vara müük pole olnud piisavalt efektiivne. Sellelaadsete vaidluste vältimiseks ja aja kokku hoidmiseks on alati mõistlikum esitada kohtusse pärandvara pankrotiavaldus.
Pankrotihaldur kannab pankrotimenetluse kulud üldjuhul pärandvara arvelt, seega ei pea pankrotiavalduse esitamisel muretsema ka halduri tasustamise ja muude väljaminekute pärast. Juhul kui aga pärandvarast ei piisa pankrotimenetluse kulude kandmiseks, lõpetatakse pankrotimenetlus raugemisega ning paraku peavad võlausaldajad lugema oma nõuded jäädavalt mitterahuldatuks.
Loe edasi: https://www.rup.ee/meistri-eri/v-lgu-ei-pea-parima
Eipre ABKohtud tegid risti vastupidised lahendid
Äripäev kirjutas hiljuti, kuidas pankrotiseaduse muudatuse tõlgendus Tallinna ringkonnakohtus jättis pikalt piima eest 1,7 miljonit eurot oodanud põllumehed tulundusühistu Laeva Piim pankrotimenetluses häälteta. Hääled koos nendega kaasnevate õigustega haarasid Oliver Kruudaga seotud isikud.
Vaidluse all oli pankrotiseaduse § 82 lg 8, mis ütleb, et kui võlausaldaja on juriidilisest isikust võlgniku osanik või aktsionär, osaniku või aktsionäri tütarettevõtja või on võlausaldaja saanud nõude loovutamise teel võlgniku osanikult või aktsionärilt või osaniku või aktsionäri tütarettevõtjalt kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei ole tal hääleõigust.
Maakohus leidis alul, et kuna pankrotiseaduse § 82 lg 8 sisaldab täpset loetelu isikute suhtes, kellele kuulunud nõuete puhul hääleõigust piiratakse, siis ei ole siin jäetud tõlgendamisruumi võimaluseks hõlmata kõnealuse sätte alla isikuid, kes sellesse loetellu selgesti ei kuulu. Ehk antud juhul siis tulundusühistut.
Ringkonnakohus aga tõlgendas sätet laiendavalt ja kohaldas seda võlausaldajatele, kes on saanud nõude pankrotivõlgnikuks oleva tulundusühistu liikmelt.
Sellise tõlgenduse kohaselt on ringkonnakohus aga sätte mõtte vastu eksinud. Nimetatud olukorda kommenteeris vandeadvokaat Terje Eipre, pankrotihaldurite kutsekogu juhatuse esimees, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esimees:
Pankrotiseaduse § 82 lg 8 mõte oli piirata osanikest ja aktsionäridest võlausaldajate hääleõigusi pankrotimenetluses. Eesmärk oli välistada omanike võimalused pankrotimenetluse üle kontrolli haaramiseks, sh fiktiivsete tehingute kaudu võlausaldajaks saades.
Muudatuse tulemusel peeti silmas välistada praktikas sageli esinev probleem, kus omanikest võlausaldajad haaravad võlausaldajaks saades kontrolli pankrotimenetluse üle ning teevad sel viisil endale kasulikke ja teisi võlausaldajaid kahjustavaid otsuseid.
Pankrotimenetluses on häälte jagunemisel erinevate võlausaldajate vahel oluline roll, kuna lisaks halduri kinnitamisele otsustab võlausaldajate üldkoosolek ka võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise, samuti pankrotivara müügiga seonduva, valitakse pankrotitoimkond (teostab kontrolli halduri tegevuse üle) jms.
Kuni kestavad vaidlused häälte arvu määramise üle, pankrotimenetlus sisuliselt seisab, kuid lisanduvad pankrotivara valitsemise kulud ja massikohustused.
Kui kohtud tõlgendavad konkreetset õigusnormi diametraalselt erinevalt, annab see kindlasti impulsi häälte arvu määramise vaidlustamiseks. Samas, kui kohus on lahendi teinud (ükskõik, kelle kasuks või kahjuks), on see ikkagi lahend, mille tulemusel saab hääled määratud ja menetlusega võib sisuliselt jätkata.
Kui mõned esialgu hääli saanud (näiteks esimesel üldkoosolekul) võlausaldajate nõuded ei saa hiljem kohtumäärusega tunnustatud (kohus kinnitab võlausaldajate nimekirjaga tunnustatud nõuded), siis ei saa nad ka enam hääli. Vajadusel saab korraldada uue üldkoosoleku.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2021/06/28/kohtud-tegid-risti-vastupidised-lahendid
Eipre ABÕigusteadlased: riik peaks rahastama akadeemilist õigusharidust vaid ühes ülikoolis
Erinevate nimekate õigusteadlaste hinnangul peaks riik peaks rahastama üksnes akadeemilise kõrgkvalifikatsiooniga juristide ettevalmistamist ja seda üksnes ühes ülikoolis. Tasuta akadeemilise õigusõppe kõrval tuleks võimaldada ka tasulist õpet eriõppekavadele, mikrokraadidele ja täiendõppele.
Kuna õigusharidust pole võimalik mujalt sisse osta, peab Eestis pakutav haridus olema tipptasemel, praegune olukord aga selline pole, kirjutavad õigusteadlased pöördumises peaministri, justiitsministri, haridus- ja teadusministri ning suurimate kõrgkoolide rektorite poole.
Pöördujate hinnangul pole senine juristide ettevalmistussüsteem piisav kvaliteetse juristkonna pealekasvu tagamiseks, see raiskab ressursse, ei vasta Eesti vajadustele ning takistab tipptasemel õigusteadlaste järelkasvu.
“Eestis antakse õigusteaduse diplom liialt paljudele inimestele, kes ei ole tegelikult läbinud aineid, mille laitmatu tundmine on juristitöö eeldusena hädavajalik. Kõrghariduse kroonilise alarahastuse tingimustes kahandab napi ressursi pihustamine mitme ülikooli vahel võimalusi kuskilgi kvaliteetset haridust anda,” kirjutavad juristid.
Kuna paljudel ametialadel on vaja ka magistrikraadi ning erinevate kõrgkoolide kraadid pole omavahel võrreldavad, leiavad juristid, et juuraharidust võiks pakkuda vaid ühes kõrgkoolis ning teha seda integreeritud õppena ehk bakalaureuse- ja magistrikraadi tasuta õppes eraldi pole.
Lisaks toovad nad välja, et kehtestada tuleks ühine kutseeksam juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel, milleks on näiteks kohtunik, advokaat, prokurör ja notar.
Muu hulgas tuleks juriste koolitada vaid riigitellimusel oleva õigusõppe alusel ning eristada omavahel akadeemilist haridust ning täiendõpet, mikrokraade ja eriõppekavasid.
Sealjuures tuleb kindlaks määrata hulk, kui palju tudengeid tasuta haridust saab ning üle tuleks vaadata ka õppekavade sisu ning viia see vastavusse Eesti vajadustega.
Pöördumisele on alla kirjutanud riigikohtu esimees Villu Kõve, õiguskantsler Ülle Madise, advokatuuri esimees Jaanus Tehver, peaprokurör Andres Parmas, notarite koja esimees Merle Saar-Johanson, juristide liidu tegevpresident Mai Palmipuu, akadeemilise õigusteaduse seltsi esimees Irene Kull ja esimees .