Kohtud tegid risti vastupidised lahendid
Äripäev kirjutas hiljuti, kuidas pankrotiseaduse muudatuse tõlgendus Tallinna ringkonnakohtus jättis pikalt piima eest 1,7 miljonit eurot oodanud põllumehed tulundusühistu Laeva Piim pankrotimenetluses häälteta. Hääled koos nendega kaasnevate õigustega haarasid Oliver Kruudaga seotud isikud.
Vaidluse all oli pankrotiseaduse § 82 lg 8, mis ütleb, et kui võlausaldaja on juriidilisest isikust võlgniku osanik või aktsionär, osaniku või aktsionäri tütarettevõtja või on võlausaldaja saanud nõude loovutamise teel võlgniku osanikult või aktsionärilt või osaniku või aktsionäri tütarettevõtjalt kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei ole tal hääleõigust.
Maakohus leidis alul, et kuna pankrotiseaduse § 82 lg 8 sisaldab täpset loetelu isikute suhtes, kellele kuulunud nõuete puhul hääleõigust piiratakse, siis ei ole siin jäetud tõlgendamisruumi võimaluseks hõlmata kõnealuse sätte alla isikuid, kes sellesse loetellu selgesti ei kuulu. Ehk antud juhul siis tulundusühistut.
Ringkonnakohus aga tõlgendas sätet laiendavalt ja kohaldas seda võlausaldajatele, kes on saanud nõude pankrotivõlgnikuks oleva tulundusühistu liikmelt.
Sellise tõlgenduse kohaselt on ringkonnakohus aga sätte mõtte vastu eksinud. Nimetatud olukorda kommenteeris vandeadvokaat Terje Eipre, pankrotihaldurite kutsekogu juhatuse esimees, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esimees:
Pankrotiseaduse § 82 lg 8 mõte oli piirata osanikest ja aktsionäridest võlausaldajate hääleõigusi pankrotimenetluses. Eesmärk oli välistada omanike võimalused pankrotimenetluse üle kontrolli haaramiseks, sh fiktiivsete tehingute kaudu võlausaldajaks saades.
Muudatuse tulemusel peeti silmas välistada praktikas sageli esinev probleem, kus omanikest võlausaldajad haaravad võlausaldajaks saades kontrolli pankrotimenetluse üle ning teevad sel viisil endale kasulikke ja teisi võlausaldajaid kahjustavaid otsuseid.
Pankrotimenetluses on häälte jagunemisel erinevate võlausaldajate vahel oluline roll, kuna lisaks halduri kinnitamisele otsustab võlausaldajate üldkoosolek ka võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise, samuti pankrotivara müügiga seonduva, valitakse pankrotitoimkond (teostab kontrolli halduri tegevuse üle) jms.
Kuni kestavad vaidlused häälte arvu määramise üle, pankrotimenetlus sisuliselt seisab, kuid lisanduvad pankrotivara valitsemise kulud ja massikohustused.
Kui kohtud tõlgendavad konkreetset õigusnormi diametraalselt erinevalt, annab see kindlasti impulsi häälte arvu määramise vaidlustamiseks. Samas, kui kohus on lahendi teinud (ükskõik, kelle kasuks või kahjuks), on see ikkagi lahend, mille tulemusel saab hääled määratud ja menetlusega võib sisuliselt jätkata.
Kui mõned esialgu hääli saanud (näiteks esimesel üldkoosolekul) võlausaldajate nõuded ei saa hiljem kohtumäärusega tunnustatud (kohus kinnitab võlausaldajate nimekirjaga tunnustatud nõuded), siis ei saa nad ka enam hääli. Vajadusel saab korraldada uue üldkoosoleku.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2021/06/28/kohtud-tegid-risti-vastupidised-lahendid