“Pankrotimenetlused on ebaefektiivsed,” ütleb likvideerija Raul Pint. Läinud aastal läks pankrotti ajalooliselt kõige vähem ettevõtteid alates 2000. aastast. Omadega puntrasse sattunud ettevõtjad on hakanud firmasid saatma pankrotist hoopis kiiremale manalateele.
Eelmisel aastal pankrotistus 98 ettevõtet, kuigi veel paar aastat varem oli pankrotte üle 150. Tõenäosus, et järsku on pankrotiohus ettevõtteid vähem, ei ole aga usutav.
Maksejõuetuse teenistuse juht Signe Viimsalu ütles, et erinevate kriiside tõttu otsustas osa ettevõtete omanikke läinud aastaks vabatahtlikult äritegevuse lõpetada. Ehk siis kohus algatas likvideerimismenetlused.
Viimsalu rääkis, et osa ettevõtteid oli mullu juba varasemast perioodist varatud. „Avalikult kõigile nähtavast statistikast puuduolevad raugenud pankrotimenetlused on tegelikult tõusutrendis,“ lausus ta.
Pankrotihaldurite koja juht Terje Eipre jällegi leiab, et pigem on lisandunud füüsiliste isikute pankrotte ning äriühingute pankrotte jääb vähemaks.
Võimatu missioon
Võlausaldajad hindavad Viimsalu hinnangul praegu kordades põhjalikumalt, kas olukorras, kus pankrotimenetluse kaudu oma raha tagasisaamise võimalus on madal, on mõtet esitada kohtule pankrotiavaldus. Kui nad seda teevad, peavad võlausaldajad arvestama, et maksavad peale, sest pankrotimenetlusi finantseerivad võlausaldajad ise.
Maailmapanga Doing Businessi 2019. aasta raporti järgi saadakse Eestis keskmiselt ühe dollari kohta pankrotimenetluses tagasi 40,7 senti, samal ajal kui Soomes on näitaja 88,3 senti. OECD keskmine on 71,2 senti dollari kohta.
Siin ühtib Viimsalu arvamus skandaalse firmade likvideerija Raul Pindi omaga – rahata jäänud võlausaldajad ei taha veel rohkem kaotada. „Tühi tants saab otsa: võlausaldaja on otsuse ees, kas kärutab pankrotiavalduse kohtusse, kaotab keskmiselt menetluse vedamise peale 6000 eurot ja saab veel aasta aega tantsu lüüa, või siis saadab selle kuradile, sülitab üle õla ja ütleb, et shit happens,“ kirjeldas Pint.
Pint märkis samas, et likvideerimiste kasvu ja pankrottide väiksema arvu vahele seose loomine on meelevaldne. Küll sõnas ta, et paljud võlausaldajad kannavad rohkem maha koostööpartnerite võlgu, kuna võla tagasisaamine on võimatu.
„Pankrot on oma olemuselt äärmiselt ebaefektiivne. Pankrotiasjadega saab rikkaks ainult pankrotihaldur, võlausaldaja ei saa Eestis vastupidiselt Soomele ja Saksamaale rikkamaks,“ lisas ta.
Selles vaidleb aga talle vastu pankrotihaldurite koja juht Terje Eipre, kes näeb praegu suurima murekohana madalaid tasusid. „Pankrotihaldurite murele, et tööd tuleb teha ja vastutus on suur, aga tasu selle eest ei pruugi saada, ei ole senini lahendust leidunud,“ sõnas Eipre.
Tahaks rohkem raha
Eipre hinnangul on haldurite tasud ajale jalgu jäänud. „Ainuüksi elukalliduse tõus on sellest ampsanud märkimisväärse tüki. Näiteks kui võrrelda pankrotihalduri tasuks 2004. aastal määratud 1000 eurot toonase ja tänase alampalgaga, siis praegu on pankrotihaldurite tasu neli korda madalam kui 2004. aastal,“ arvutas ta.
Kuna väga paljud pankrotid raugevad ehk saavad otsa, sest võlgnikel ei ole vara, mida pankrotihaldur võiks võlgade katteks müüa ning mille müügist ka tasustatud saada, võtab pankrotihaldurite seas üha enam maad motivatsioonipuudus. See viib Eipre sõnul selleni, et uusi haldureid ei tule peale.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2023/02/09/lainud-aastal-oli-rekordvahe-pankrotte-aga-see-ei-ole-hea-uudis