Eipre ABKelle huvides muudeti pankrotiseadust?
President kuulutas välja uued pankrotiseaduse muudatused, mida Justiitsministeerium on valmistatud ette juba 2015. aastast alates. Muudatuste läbivaks teemaks on olnud pankrotimenetluse tõhustamine. Osapoolte arusaamad ja ettekujutused tõhusast pankrotimenetlusest on olnud erinevad ja see jookseb läbi ka Riigikogus 16. detsembril heaks kiidetud pankrotiseaduse muudatustest.
Olulisemate muudatustena pankrotiseaduses toon esile füüsiliste koosolekute osakaalu vähenemise pankrotimenetluses, pankrotivõlgniku mittekonstruktiivse käitumise võimaluste ahenemise, pandipidaja positsiooni tugevnemise ning pankrotihalduri töökorralduses ja tasustamises toimuvad muudatused. Kõik see peaks kokkuvõttes parandama ettevõtluskeskkonda ning muutma raskemaks seaduste rikkumise ning kiirendama pankrotimenetlust.
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kui pankrotihaldurite avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni põhisõnumiks on aastate vältel olnud, et pankrotimenetlused peavad alguse saama õigeaegselt ja varatute menetluste osakaal peab vähenema ning pankrotihalduril peab olema kindlustunne, et tagatud on piisav tasu, mis ka reaalselt välja makstakse.
Bürokraatlikus mõttes on menetluse efektiivsuse probleeme seadusemuudatustega lahendatud nii et mitmed seni füüsiliselt toimunud koosolekud on kas üldse ära jäetud (nt kohtu eelistung) või asendatud kirjalike protseduuridega (nt nõuete kaitsmine). Samuti eeldatakse pankrotiavalduse kirjalikku läbiviimist, kui menetlusosaline ei soovi läbivaatamist kohtuistungil. Lubatavaks muutuvad ka tagaseljaotsused.
Menetluslikus plaanis on ette nähtud mitmed meetmed, mis peaksid hakkama soodustama kohtudeposiitide tasumist, et oleks võimalik pankrotimenetlusi läbi viia ja välistada pankrotiavalduse läbivaatamise menetluse lõpetamine raugemisega. Võlausaldaja, kes on maksnud juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi vastavalt pankrotiseaduse § 30 lõikele 1, saab seda senise hagimenetluse asemel pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult tagasi nõuda hagita menetluses, milles kuulutatakse välja võlgniku pankrot.
Suured lootused on ka 2022. aastal tööd alustaval riiklikul maksejõuetusteenistusel. Nimelt olukorras, kus pankrotivõlgnikul puudub piisav vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ning ka võlausaldajatest keegi ei soostu tasuma menetluskuludeks vajaliku summat kohtu deposiiti, tekib võimalus, et riik võtab pankrotimenetluse üle avaliku uurimisena. Sellisel juhul ei pääse pankrotivõlgnik ega tema lähikondsed järelevalvest enda tegevuse üle ega maksejõuetuse tekkimise põhjuste uurimisest, sh. olukorras, kus ettevõte on eelnevalt müüdud „likvideerijale“. Võlausaldaja peavad arvestama, et avaliku uurimise korral on nende roll pankrotimenetluses marginaalne. Loodetavasti leiab riik piisavalt vahendeid raugevate pankrotimenetluste uurimiseks ja pankrotivõlgniku võimaliku seadusvastase käitumise tuvastamiseks.
Uueks meetmeks on ka kohtule antav võimalus, et kohus võib ajutise halduri nimetamisel lubada jätkata kas täitemenetlust või konkreetset täitetoimingut. Selline samm peaks vähendama võlgniku võimalust laveerida täite- ja pankrotimenetluse vahel ilmse eesmärgiga hoida kõrvale tema vastu esitatud nõuete täitmisest enda vara arvel. Seega, kui kohtutäitur on alustanud võlgniku vara müüki, enampakkumisel on reaalsed võimalused lõppemiseks vara müügiga, siis võib kohtutäitur kohtu loal koostöös ajutise pankrotihalduriga viia enampakkumise lõpuni. Tulemist arvatakse maha kohtutäituri tasu ja ülejäänud summa kantakse pankrotivarasse. Täitemenetluses sissenõudjaks olnud isiku nõuet ei rahuldata mitte täite- vaid pankrotimenetluse raames pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Võlausaldajate seas on oluliselt parandatud pandipidaja positsiooni. Kui hetkel on pandipidajatel kohustus tasuda pankrotimenetluse kulusid kuni 15 % ulatuses pandieseme maksumusest, siis muudatusejärgselt vaid 10 % ulatuses. See tähendab, et kui kogu või oluline osa pankrotivõlgniku varast on pandiga tagatud, siis pankrotimenetlus lõpeb pigem raugemisega ja pandiga tagamata nõuete võlausaldajate nõudeid pigem ei rahuldata.
Pankrotihalduritel säilib kahjuks jätkuvalt ebakindlus tasustamise osas. Kuigi seadusandja tegi olulisi muudatusi pankrotihalduri tasustamises, on jätkuvalt lahendamata põhiküsimus – mille arvel tasu sisse nõuda, kui pankrotivara napib? Liiati ei suurendatud pankrotihalduri tasusid, tasude sisse arvestati vaid enamik lihtsamaid kulusid. Pankrotihalduri tasumäärad on püsinud muutumatuna alates 2004. aastast, kuid tarbijahinnaindeks on sellel perioodil kasvanud 65,6 %, pankrotimenetlused on aja jooksul muutunud oluliselt ajamahukamaks, keerulisemaks ja vaidlusterohkemaks.
Kokkuvõtvalt loodame kõik, et üleminek uuele korrale on sujuv ning pankrotimenetlustes nõuete rahuldamise suurus kasvab ning Eesti ettevõtluskliima lõpuks paraneb vaatamata COVID pandeemiale. Kes ise seaduse vastu igapäevaselt sügavat huvi ei tunne, see peaks jätkuvalt abi otsima vastava ala spetsialistilt.
Terje Eipre
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja
Kutsekogu juhatuse esimees
Eipre ABRiigikohus projekteerimislepingutest tulenevate kahjunõuete aegumisest
Koroonakriisi varjus tegi Riigikohtu Tsiviilkolleegium 25. märtsil 2020 ehitise projekteerimislepingutest tulenevate kahjunõuete aegumise osas olulise otsuse.
Kõnealuses asjas (ts asi nr 2-16-14644) vaidlesid pooled selle üle, kas ehitise puuduse tõttu ehitise projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele kohaldub kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. Samuti vaieldi selle üle, millal algab projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumine.
Kolmeaastase aegumistähtaja eriregulatsioonina on viieaastane aegumistähtaeg ette nähtud seadusandja poolt ehitise töövõtulepingust tulenevate nõuete aegumisele. Projekteerimisleping on olemuselt samuti töövõtuleping ning kui projekteerimisel tehakse viga, ilmneb see ehitise puudusena.
Sellest tulenevalt tuleb projekteerimislepingutele käesoleva Riigikohtu seisukoha kohaselt kohaldada viieaastast aegumistähtaega.
Eeltoodud lahendis reguleeriti ka, millal algab projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumine. Võlaõigusseaduse kohaselt algab töövõtulepingust tulenevate nõuete aegumine alates töö üleandmisest tellijale. Projekteerija annab töö tellijale üle enne ehitise valmimist ning selle kohaselt, kui ehitise valmimine on aeganõudev ning potentsiaalsed vead ei ilmne koheselt ehitusega alustades, võib juhtuda, et projekteerimislepinguga seonduvad nõuded võivad selle aja jooksul juba aeguda.
Lähtudes eeltoodust võivad varjatud projekteerimisvigadest tulenevad nõuded projekteerija vastu ehituse viibimise tõttu aeguda juba enne, kui neid üldse avastada saaks.
Kolleegium leidis eeltoodust tulenevalt, et projekteerija poolt aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (mitte projekti üleandmisest) võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Oluline on eelnevalt tuvastada, et tegemist oli sellise varjatud projekteerimisveaga, mida tellija ei oleks saanud tavapärast hoolsust rakendades varem avastada.
Nimetatud lahend on oluline just ehitiste projekteerijate jaoks, kuna sellega muudeti Riigikohtu senist seisukohta projekteerimislepingutest tulenevate nõuete esitamise aegumistähtaja osas.
Eipre ABVähemusaktsionäri õigused äriühingusse investeerimisel
Hoolimata sellest, et äriseadustiku § 272 kohaselt tuleb aktsionäre kohelda võrdsetel asjaoludel võrdselt, ei ole vähemusaktsionäride õiguste kaitse võimalikkus tihtipeale realiseeritav. Arvestades, et investeerides ettevõttesse, on hüpoteetiline investor vähemusaktsonär, on viimasel oluline teada, millised on tema kui vähemusaktsionäri õigused ettevõtte tegevuses.
Vähemusaktsionäril on seadusjärgselt mitmeid õiguseid, mida on võimalik realiseerida. Järgnevaid õiguseid saab maksma panna juhul, kui neid nõuavad vähemusaktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist: erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumine, täiendavate küsimuste korralise üldkoosoleku päevakorda võtmise nõudmine, nõukogu liikme tagasinõudmise nõudmine kohtu poolt, nõukogu koosoleku kokkukutsumise nõudmine, erikontrolli korraldamise otsustamine ja läbiviija määramine ning palju teisi.
Äriseadustik võib küll sisaldada mitmeid vähemusaktsionäri õiguseid, kuid Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend 3-2-1-89-14 näitas üheselt, et vaid õiguste olemasolust ei piisa selleks, et kontrollida äriühingu tegevust.
Nimetatud lahendis nõudsid vähemusaktsionärid püsivalt kasumis olevas ühingus kasumi jaotamist. Tekkis küsimus, kas enamusaktsionärid on kohustatud otsustama kasumi jaotamise poolt või mitte. Riigikohus jõudis järeldusele, et nimetatud otsus võetakse vastu lihthäälteenamusega, mis tähendab, et vähemusaktsionäridel puudub võimalus kallutada enamusaktsionäre teatud otsuse tegemisele. Samas tähendab see ka seda, et vähemusaktsionäril puudub reaalne võimalus äriühingu tegevuses kaasa lüüa ja ühingu tegevust kontrollida. Riigikohtu tsiviilkolleegiumile ei saa ette heita nimetatud lahendis vastavale järeldusele jõudmist, kuivõrd kehtiva seaduse alusel on nimetatud lahendusele jõudmine korrektne.
Lisaks nimetatud õigustele on enamusaktsionäridel äriseadustiku kohaselt õigus vähemusaktsionäride aktsiad üle võtta. Selle õiguse annab § 363¹, mille kohaselt selle aktsionäri taotlusel, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 9/10 aktsiaseltsi aktsiakapitalist (põhiaktsionär), võib aktsionäride üldkoosolek otsustada aktsiaseltsi ülejäänud aktsionäridele (vähemusaktsionärid) kuuluvate aktsiate ülevõtmise põhiaktsionäri poolt õiglase rahalise hüvitise maksmise vastu.
Sellise õiguse lisamine äriseadustikku annab enamusaktsionärile võimaluse hakata äriühingut iseseisvalt juhtima ning võtab ära võimaluse väikeaktsionärilt oma õiguseid kuritarvitada. Sellele enamusaktsionäri õigusele vastukaaluks olevat vähemusaktsionäri õigust aga äriseadustik ei sisalda.
Loe edasi: https://www.rup.ee/meistri-eri/vahemusaktsionari-igused-ariuhingusse-investeerimisel
Eipre ABKorteriühistu õigused parkimise korraldamisel
Igal korteriomanikul on õigus oma kaasomandi eset, tavaliselt parkimisala, kasutada selle otstarbe kohaselt. Maa ühisosa kasutuskorra võib määrata korteriühistu üldkoosolek, näiteks määrata igale korteriomandile kindel parkimiskoht.
Kuivõrd parkimisala puhul on tegemist korteriühistu liikmetele kuuluva mõttelise osaga, peaks selliseid otsuseid, mis on seotud parklasse pääsemise või konkreetsete parkimiskohtadega, vastu võtma korteriühistu liikmete 100% kohalolekul. Praktikas aga otsustatakse sellised asjad alatihti lihthäälte enamusega.
Viimastel aastatel on hakatud kasutama lisaks määratud parkimiskohtadele ka tõkkepuud, et takistada võõraste sõidukite pääsemist parkimisalale. Tõkkepuu puhul on sisenemiseks variante mitu – kas jagatakse igale korteriomandile puldid, mis tõkkepuud avavad, või on võimalus helistada telefoninumbrile, mis aktiveerib tõkkepuu avanemise. Samas ei ole sellisel juhul ligipääsu neil, kes igapäevaselt parkimiskohta ei vaja (kuid kes on siiski parkimisala kaasomanikud) ning ühtlasi tõkestatakse sellega ka operatiivsõidukite ligipääsu kinnistule. Samuti ei ole võimalik kinnistule ligi pääseda tehnilist hooldust või remonditeenust osutavate isikute autodel.
Kaasomandi osas on Riigikohus lahendis 3-2-1-151-10 leidnud, et parkimiskohtade kokkuleppimine peab tagama kõigile korteriomanikele õiglase lahenduse. Kuivõrd parkimise reguleerimise peab kinnitama korteriühistu üldkoosolek, ei pruugi kõik korteriühistu liikmed nõustuda ühise parkimiskorraga. Selle osas on Riigikohus samas lahendis öelnud, et kaasomanik võib nõuda sellisel juhul kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramist kohtumenetluses. Sellisel juhul asendab kohtuotsus kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse.
Praktikas on ette tulnud ka olukordi, kus korteriomand on antud üürile ning kortermaja parkimisala on piiratud tõkkepuuga. Ühe juhtumi korral ei olnud korteriühistu nõus väljastama üürnikule tõkkepuud avavat telefoninumbrit. Korteriühistu soovis saada konkreetse sõiduki registreerimisnumbrit, mida üürnikul polnud võimalik anda, sest üürnikuks oli äriühing, mis kasutas mitmeid erinevaid sõidukeid. Pöördudes korteri omaniku poole ei olnud viimasel võimalik korteriühistule ettekirjutusi teha, kuivõrd parkimise korraldamise õigus on igal juhul korteriühistul. Seega olukorras, kus korteri omanikul oli õigus oma sõidukit parklasse parkida, piiras korteriühistu üürniku õigust vaid seetõttu, et tegemist ei olnud kaasomandi omanikuga.
Loe veel: https://www.rup.ee/meistri-eri/korteriuhistu-igused-parkimise-korraldamisel
Eipre ABIsikuandmete kogumisel kehtib minimaalsuse põhimõte
Küllap on kõik puutunud kokku juhtumitega, kus isikuandmetega käiakse tahtlikult või kogemata ringi hoolimatult. Näiteks küsib haigla registratuuri vastuvõtja patsiendilt kaebuste kohta nii valju häälega, et kuuleb kogu saal, või on perearsti kabinetis arvuti ekraanile lahti jäänud eelmise patsiendi ravikaart. Sage juhus on ka see, et kord kogutud isikuandmeid kasutab ettevõtja aina uute pakkumiste tegemiseks ning ignoreerib palveid mitte enam ühendust võtta.
Andmete töötlemine on ka nende vaatamine
Isikuandmed on igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta. Isikuandmeteks on inimese nimi, isikukood, aadress, võrguidentifikaator või füüsilise isiku puhul ka üks või mitu füüsilist, füsioloogilist, geneetilist, vaimset, majanduslikku, kultuurilist või sotsiaalset tunnust. Neid andmeid tuleb kaitsta juhusliku või tahtliku volitamata muutmise, hävitamise, töötlemise ning õigustamata isikule kättesaadavaks tegemise eest.
Isikuandmete töötlemisega tegelevad väga mitmesugused teenustepakkujad kõikvõimalikel elualadel, alates kaubandusest lõpetades meditsiiniga. Kogutavad andmed ja nende kasutus on erinevad. Isikuandmete töötlejaks peetakse tavamõistes nende kogujat, kuid samamoodi läheb töötlemise alla ka andmete korrastamine, dokumenteerimine, säilitamine, kohandamine, levitamine või muutmine. Muide, andmete töötlemiseks loetakse isegi nende vaatamist, seega niisama huvi pärast klientide andmeid vaadata ei tohi.
Loe lähemalt: https://www.rup.ee/meistri-eri/isikuandmete-kogumisel-kehtib-minimaalsuse-p-him-te
Eipre ABPankrotiavalduse esitamise kohustus koroonaõiguse ajal
Riigikogu võttis koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmena 20. aprillil vastu seaduse, mille raames täiendati pankrotiseadust §-ga 193-2.
Riigikogus vastu võetud seaduse kohaselt pankrotiavalduse esitamise kohustuse tähtaja arvestamine eriolukorra ajal ja kaks kuud pärast selle lõppu küll peatub, kuid avalduse esitamist ei keelata. Samuti peatub pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud tagasivõitmise tähtaegade kulgemine. Seega ei arvestata seda aega tagasivõitmise hagide esitamise tähtaja kulgemise sisse.
Eelnõu valmistati ette ja menetleti riigikogus kiireloomulisena vähem kui kuuga ja tavapärast kooskõlastusmenetlust sellele ei eelnenud. Hea meel on tõdeda, et riigikogus jõuti eelnõusse süveneda ja pankrotiseaduse muutmise eelnõusse sissekirjutatud riskid maandada.
Valitsuse riigikogule esitatud eelnõu kohaselt oleks kohtutel keelatud võtta menetlusse võlausaldaja (v.a võlgniku töötaja) esitatavaid pankrotiavaldusi nii väljakuulutatud eriolukorra ajal kui ka kaks kuud pärast selle lõppemist. Samuti ei oleks olnud pankrotiavalduse esitamise kohustust pankrotivõlgnikul.
Eelnõu seletuskirjast aimdus eelnõu algataja soov lükata edasi kohtute töökoormuse oluline tõus pankrotiavalduste menetlemisel.
Koja kutsekogu juhatus juhtis tähelepanu, et kavandatud kujul võivad võlausaldajate huvid saada suuresti kahjustatud, ning tegi ettepaneku peatada ka mitmete pankrotimenetluslike, sh tagasivõitmise tähtaegade arvestamine. Mõnedki juristid võtsid ajakirjanduses sõna ning kritiseerisid pankrotivõlgnikele ajutise puutumatuse andmist.
Toetati ka Koja kutsekogu juhatuse seisukohta, et reeglina maksejõuetuse probleemid pigem süvenevad kui mööduvad, ja mida varem rakendatakse võlausaldajate kaitseks vajalikke meetmeid, seda parem ning seda suuremas osas saavad samuti eriolukorra tõttu rasketes majandusoludes olevate võlausaldajate nõuded rahuldatud.
Loe pikemalt: https://www.rup.ee/meistri-eri/tuleks-v-imaldada-lihtsustatud-saneerimine
Eipre ABEndise Tallinna abilinnapea pankrotimenetlus lõppes raugemisega
Harju maakohus lõpetas endise Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli pankrotimenetluse raugemisega, kuna kokku ligi 150 000 euro eest rahuldamata nõuete täitmiseks vara polnud, kirjutab Äripäev.
Mutli pankrotihalduriks olnud Terje Eipre sõnul puudus võlgnik Mutlil pankrotivara ning, et Mutli oli kogu pankrotimenetluse aja töötu, polnud pankrotihalduril võimalik teha ka väljamakseid võlausaldajatele, tasuda pankrotimenetluse kulusid ning kohus lõpetas seetõttu menetluse raugemise tõttu.
Mutli võlausaldajatel on rahuldamata nõudeid summas 147 543 eurot.
Loe pikemalt Äripäevast.
Eipre ABVandeadvokaat Terje Eipre valiti Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aseesimeheks
Käesolevaga teavitame, et vandeadvokaat Terje Eipre valiti 10.07.2020 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja korralisel ameti- ja kutsekogul valimisel kutsekogu esimeheks.
12.08.20 toimunud koja eestseisuse koosolekul valiti koja esimeheks ametikogu esimees Arvi Pink ning aseesimeheks kutsekogu esimees Terje Eipre.
Eipre ABOsaühingutel on edaspidi võimalik osasid lihtsamalt võõrandada
1.augustil jõustus äriseadustiku muudatus, mis võimaldab osaühingutel edaspidi lihtsamalt osasid võõrandada.
Kui mai lõpust ei pidanud osa võõrandamise ja pantimise kohustustehing olema enam notariaalselt tõestatud, siis alates 1. augustist on vähemalt 10 000 euro suuruse osakapitaliga osaühingutel võimalik loobuda ka osa võõrandamise ja pantimise käsutustehingu notariaalse vormi nõudest.
Muudatus annab osanikele suure paindlikkuse osade tsiviilkäibe lihtsamaks ja kiiremaks korraldamiseks ja loob sellega paremad võimalused Eesti ettevõtetesse investeerida. Osaühingu põhikirjas tuleb edaspidi selle tarbeks ette näha käsutustehingu notariaalse vormi nõudest loobumine ja vorm, milles tuleb tehing teha. Seaduses sätestatud minimaalne vorminõue on kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm.
Põhikirjas vastava muudatuse tegemiseks peab osaühingu osakapitali suurus olema vähemalt 10 000 eurot ja täielikult sisse makstud. Olemasoleva osaühingu põhikirjas sellise muudatuse tegemiseks on vajalik kõigi osanike nõusolek. Seega ei saa vastavat muudatust teha enamuse otsusega, vaid tegemist peab olema kõigi osanike valikuga.
Osaühingu registrikaardile kantakse märge, et osaühing on loobunud osa võõrandamise ja pantimise käsutustehingu vorminõudest. Märge aitab paremini tagada tehingupoolte huve, kuna see võib olla osa omandajale olulise tähendusega info enne tehingu tegemist ja mõjutada tema otsust.
Teisalt suureneb sellega ka osanike enda ja juhatuse vastutus. Juhatusele hakkab kehtima üldine kohustus teatada äriregistrile viivitamata muudatustest osanike andmetes. Kui osa võõrandamise tehingu notariaalsel tõestamisel jõuavad muudatused osanike andmetes äriregistrisse eelkõige notari kaudu, siis käsutustehingu vorminõudest loobunud osaühingutel on see kohustus juhatusel. Lisaks pannakse ka osanikele endale kohustus viivitamata teatada juhatusele osanike andmetes toimunud muudatustest.
Samuti jõustus osa väikseima nimiväärtuse muudatus. Osa väikseim nimiväärtus väheneb ühelt eurolt ühe sendini, et tagada suurem paindlikkus osade suuruse määramisel. Muudatus on vajalik eelkõige osaühingutele, kes soovivad oma töötajatele või juhtkonna liikmetele jagada osalusoptsioone või kaasata kapitali vahetusvõlakirjade või konverteeritavate laenude vormis. Osa väiksem nimiväärtus võimaldab osa omandajale väljastada täpse osa ning seda ei pea ümardama üles- või allapoole täisarvuni, nagu kehtiv seadus nõuab.
Loe veel: https://www.just.ee/et/uudised/osauhingutel-edaspidi-voimalik-osasid-lihtsamalt-voorandada