NARKOST PALGAMÕRVADENI: Kas suudame piirata kuritegevuse musta auku enne, kui see meid neelab?
Narko ostmine internetist on sama lihtne kui poes leiva järel käimine: tolliametnikud võtavad narkokahtlusega posti- või kullersaadetisi rajalt maha umbes kaks korda päevas. See on vaid üks näide, kuidas globaalne interneti pimeturg on Eestiski kanda kinnitanud.
Küsimusele, kui suur osa Eesti kuritegevusest on seotud pimeturu ehk interneti “paha vennaga”, osatakse meie digiriigis siiski anda vaid kobavaid vastuseid. Teada on aga, et kui laps tahab narkot, on talle vaja raha ja arvutit.
Meile posti teel saabuvad narkosaadetised kaaluvad maksu- ja tolliameti andmetel ühest grammist mitmesaja grammini ning saabuvad pakkidena Eestisse euroliidu maadest nagu Saksamaa, Holland, Hispaania, Suurbritannia. Tavaliselt ostetakse interneti tumeturult amfetamiini või metamfetamiini, marihuaanat ning LSD-d ehk hallutsinogeene. Samas üritatakse riiki smugeldada ka kokaiini ning ravimeid, mis sisaldavad narkootilisi või psüh-hotroopseid aineid. Üldiselt tellivad narkot noored või algajad, alles väljakujunevad narkomaanid, või siis nn pühapäevasõltlased.
“Anonüümsuse säilitamiseks kasutatakse nn tumeveebis paiknevaid müügivõrgustikke, makstakse bitcoinides ning ostja ja müüja suhtlevad omavahel krüpteeritult,” kirjeldab maksu- ja tolliameti narkotalituse juhataja Raul Koppelmaa interneti musta poolt.
Lõputute peade arvuga lohe
Muidugi ei ole narko kaugeltki ainus interneti pimeturul müüdav kraam. “Enamasti tegeletakse veel küberkuritegevuse ja pettustega, põhiliseks maksevahendiks eri krüptovaluutad,” räägib arvutiturbe asjatundja Glen Simson. “Põhikaubaks on ka mitmed küberkuritegevuse teenused. Näiteks kui tekib soov mõne ettevõtte internetilehekülg “maha võtta”, saab seda sealt teenusena tellida. Samuti kaubeldakse varastatud kontode ja viirusega nakatunud arvutitega, mille kaudu saavad teised kurjamid omakorda teha, mis nad parajasti välja mõelnud on. Liiguvad ka niinimetatud palgamõrvaleheküljed, kuid seni on need osutunud kõigest raha väljapetmise kohtadeks, reaalseid palgamõrvasid sealse keskkonna kaudu teadaolevalt sooritatud ei ole.”
Eesti ametkondadelt on üsna keeruline isegi umbkaudu teada saada, kui suur osa meie organiseeritud kuritegevusest on üleilmastunud ning kasutab oma hämarateks tarneteks või tegudeks globaalseid tumeturge. Tõenäoliselt on üleilmne ja internetti kolinud kuritegevus meie jaoks ikkagi tänase päevani liiga uus nähtus, millega on ka põhjendatav ametnike sõnaahtrus. “Rahvusvahelise iseloomu tõttu on ka väga keeruline hinnata, milline osa on Eesti kuritegevus ja milline mitte,” nendib küberspets Glen Simson kuritegevuse üleilmastumise kohta.
Huvitav on küsimus, kui suur osa Eesti organiseeritud kuritegevusest võib üldse kasutada krüpteeritud sidepidamist, mida ühtlasi kasutatakse tumeturul tegutsemiseks. Ja kui suur osa Eesti narkoturu käibest võib näiteks moodustada interneti pimeturult hangitud kraam. Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juhi Hannes Kelti kommentaarist võib selle kohta välja lugeda mida iganes: “Kuritegelikud ühendused ja inimesed, kes tegutsevad üksi ja panevad toime kuritegusid, on alati püüdnud igal võimalikul moel enda tegutsemist varjata, kindlasti kasutatakse selleks ka krüpteeritud kanaleid.”
Euroopa Liidu allikatest on andmeid pimeturu kohta leida mõnevõrra lihtsam. Kuigi nendeski raportites jäädakse pigem üldsõnaliseks, teatab üks üle-euroopaline uimastiseire raport, et kuigi koguste poolest on üldiselt jätkuvalt valdavad traditsioonilised uimastiturud, paistab veebipõhiste turgude tähtsus üha kasvavat. Ja see tekitab uusi probleeme uimastikontrolli seisukohast.
Nii Euroopa Liidu uimastiseires kui ka Europoli hiljutises uuringus tuvastati üle saja pimevõrgus tegutseva üleilmse turu, kus tehtavatest ostudest omakorda ligikaudu kaks kolmandikku olid seotud uimastitega. Üha tähtsamad tunduvad olevat ka pinnaveeb ehk siis internet, mida me ise igapäevaselt kasutame, aga ka sotsiaalmeedia. Seda eriti seoses uute psühhoaktiivsete ainete pakkumisega ja ravimitega, mida kasutatakse uimaainetena. Ühest teisest uuringust võib veel leida, et Euroopas turustati juba mitu aastat tagasi umbes pool narkost pimeturu kaudu. Näiteks pimeturg nimega AlphaBay turustas perioodil 2015-17 koguni 28% Euroopa Liidu narkost.
Politsei aeg-ajalt tehtavad haarangud tumeturu vastu meenutavad võitlust mitmepäise lohega. Maharaiutud pea asemel kasvab kohe uus. Nii pandi juulis 2017 AlphaBay, nagu ka teine suur sait Hansa krüptoturg rahvusvahelise politseiopiga kinni. Sellest hoolimata näitab nii uimastiseire kui ka Europoli analüüs, et uimastimüügi tulud ja kaubandusmahud kogu krüptoturul naasid endisele tasemele aasta pärast. AlphaBay asendas mõne aja pärast Empire Market.
Ühendriikide FBI levitatud hoiatav video AlphaBay asutaja Alexandre Cazese arreteerimisest ei mõjunud seega kaua. Cazes oli vaid 26, kui ta üheksa päeva pärast arreteerimist, väidetavalt enesetapu sooritanuna, Tais vangikongist surnuna leiti.
Paljud inimesed arvavad, et internetiplatvormid, kus kaubeldakse narko, pahavara, relvade, inimeste ja nende kehaosade, lapsporno ja kuuldavasti isegi palgamõrvadega, on leitavad umbes sama lihtsalt nagu pornosaidid. Nii lihtne see siiski pole.
Tallinna Tehnikaülikooli küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse juhataja Rain Ottis ütleb, et tumeveebile ligipääsemiseks on tarvis spetsiaalset tarkvara. Siiski on see lihtsalt leitav.
“Kõige tuntum tarkvara tumeveebi kasutamiseks on TOR (The Onion Router – toim) brauser, mis loodi algselt USA mereväe poolt anonüümseks sidepidamiseks,” ütleb Ottis. “Sarnaselt internetile ja GPS tehnoloogiale, mis esialgu arendati sõjalistel eesmärkidel, on ka TOR tänaseks kõigile kättesaadav tehnoloogia.”
TOR, kõikide küberkurjategijate õnn ja rõõm, sai alguse 2000. a Cambridge´is käivitatud projektist. See oli mõeldud USA agentide ja relvajõudude kaitsmiseks pealtkuulamise eest. Miks see tehnoloogia üldsusele vabaks anti – ühe versiooni järgi põhjusel, et võimaldada sõnavabadust ja eneseavaldamist totalitaarsetes, internetikeeldudega maades.
Ühtlasi päästeti pudelist džinn, mis nüüd selle loojat ennast lämmatab. Ilmselt on TOR-ist kui globaalse kuritegevuse platvormist saanud ohuallikas kogu inimkonnale – samas kui mõnede karmi korraga riikide internetikeelud puudutavad vaid nende maade endi elanikke. Ja TOR-i nimeline tarkvara sirutab nüüd karvase käe ka lääneriikide julgeoleku kõri kallale minekuks. Kui meie enda hoovist lihtne näide tuua, siis Eestiski kahtlustati 2015. a ühte infoturbeametnikku toonase siseministri Hando Pevkuri jt siseministeeriumi kõrgete ametnike küberründamises. Kuid kohtuprotsess lagunes koost: kasutatud oli ju anonüümsust võimaldavat TOR-i ja tõendeid ei leitud.
Kuigi võib tunduda, et tumeveebi ja TOR-i abil kaudu ajab oma asju suurem osa maailma suurematest kurjategijatest, tõmbab see ligi ka lihtsalt privaatsust nõudvaid inimesi. TOR-i veebilehitsejaid kasutavad lisaks kõik infolekitajad üle kogu maailma. Küberkurjamite kasutatav TOR teenib ühtlasi paljude maailma suurte ajalehtede nagu The Guardiani, New York Timesi jt huve, sest võimaldab lekitajatele anonüümsust – dokumente saab laadida ilma IP-aadressi avaldamata.
Märkimisväärne, et Eesti meedia pole sellest võimalusest kunagi kinni haaranud ning alarmeerijatele võimalusi pakkunud.
Politsei rasked valikud
“Ehkki kuritegeliku tegevuse osakaal tumeveebis on ebaproportsionaalselt kõrge, ei ole tumeveebi kasutamises iseenesest midagi halba,” toonitab küberkriminalist Rain Ottis. “Ei tasu unustada, et kurjategijad kasutavad lisaks tumeveebile ka tavalist veebi, nutitelefoni ning supilusikat. Sama teevad seaduskuulekad inimesed.”
Esimesed meie kohalikud pimeturu narkoärikad, neli ecstasyt müünud noorukit anti Eestis kohtu alla ja mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi 2018. a. Ecstasy müügis pole mõistagi midagi ebatavalist – aastas võtab politsei seda ära umbes kuus kilo. Märkimisväärne, et varastes 20ndates noormehed soovisid saada “uue laine kriminaalideks”, sest tumevõrgus avati pood, kus sai tasuda traditsiooniliselt bitcoinides. Aineid ei antud käest kätte, vaid teatati klientidele peidikute asukohad. Ilmselt hõlbustas nende vahelejäämist asjaolu, et mõni eputas kalli autoga ja nad ei kasutanud vahelülidena teisi riike.
“Aeg-ajalt võib lugeda, kuidas politsei sellest keskkonnast kurjameid kinni püüab, ehk siis ei ole tegemist sellise absoluutse seadusetu pätistaniga,” arvab tumevõrgu kohta küberturbespets Glen Simson. “Pigem on küsimus finantseerimises ning fookuses, kas tegeleda sellega, kui on kedagi röövitud ja mõrvatud päriselus, või blokeerida kellegi kodulehekülgi.”
Muidugi on valikud nappide ressurssidega politsei jaoks keerulised. Siiski – ühe tumeveebi lehekülje kaudu võivad aine kätte saada tuhanded sõltlased, kellest mõni võib uueks doosiks kaaskodanikku röövida või tappa. Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juht Hannes Kelt nendib, et Eestis eelistatakse siiski kasutada rahvusvahelisi võrguplatvorme, nii et eelkirjeldatud skeem, kus kohapealses pimevõrgus uimasteid müüakse, on seega pigem erandlik.
“Samas on teada, et tumeveebis kuritegelikke teenuseid reklaamivate isikute hulgas on väga suur hulk ka petiseid,” hoiatab Kelt. “Eeldatakse, et nagunii keegi ei lähe politseile kaebama, kui ei saanud kätte internetist tellitud ebaseaduslikku kaupa.”
Juba aastaid tagasi narkole selja pööranud endine sõltlane Immanuel Volkonski meenutab, et posti teel narko tellimine oli levinud juba aastaid enne, kui Eestis pimeturu vaimustus umbes 2015. a hoo sisse sai.
“Nüüd on asi muidugi lihtsamaks läinud, sest internetis on tekkinud justkui turuplats,” nendib Volkonski, kes varem oli tellinud posti teel retseptiravimeid, mis uimastina toimisid, näiteks Indiast. Ravimeid oli temalt ka kogu aeg konfiskeeritud, sest Eestis ei tohtinud neid tarbida arsti ettekirjutuseta. “Eks juhuse peale tellisin – isegi kui pakk läbi ei tulnud, siis ei karistatud,” räägib Volkonski. “Nüüd aga väänatakse rahustite tellimise eest samamoodi kui uimastite eest.” Pikalt ja värvikalt kirjeldab ta ka Viagra tablettide müügiks tellimist, mis jälgede segamiseks Indiast Soome suunati. Pimeturgu on Volkonski arvates väga keeruline kontrollida: “Kirja sisse mahub pulbrit ikka hulk.”
Maksu- ja tolliamet on pea ainus riigiasutus, mille abil on võimalik leida Eesti pimeturgu kaudseltki iseloomustavaid andmeid. Keskmiselt võib öelda, et narkokahtlusega posti- või kullersaadetisi võetakse “rajalt maha” umbes kaks korda päevas. Nii avastati neid 2016. a 611, 2017. a 689 ning 2018. a 738 juhul. 2019. a esimese kaheksa kuuga on avastatud 399 narkokahtlusega kirja või pakki. Võrdluseks, et terve 2015. a jooksul võeti ära vaid 153 sellist saadetist.
Kui palju narkot liigub postipakkides?
Maksu- ja tolliameti narkotalituse juhataja Raul Koppelmaa ütleb mõistagi optimistlikult, et vahelejäämise riski hinnatakse ekslikult madalaks. Sisuliselt algatatakse mõne juhtumi kohta kriminaalasi koostöös prokuratuuriga pea iga päev.
Mingitki arvamust, kui palju võib siiski postipakkides või kirjades narkot kontrollijatest mööda liikuda, ei õnnestunud siinkirjutajal ametnikelt saada. Kui pisut spekuleerida, et umbes 30% narkost kulgevat Euroopas tumeveebi kaudu, ja Eestis võiks see suhtarv olla sarnane – samas kui narkoturu käive võib meil küündida vähemalt sadade miljoniteni –, võib igaüks ise edasi mõelda. Ülesande gigantsusest annab aimu asjaolu, et iga eestlase kohta tuleb aastas umbes 12 postipakki, neist üle poole välismaalt. Seega siis tuleks aastas kontrollida umbes 5-6 mln saadetist.
Maksu- ja tolliamet mõistetavalt omi töömeetodeid ei avalda. Pakikeskustes, kus toll narkokoeri kasutab, nad külalisi ei võõrusta. Igal juhul on teada, et loomulikult kasutatakse narkopaki tellimiseks valenime ja suvalist aadressi ning olulisema saadetisele pakiautomaati järele minekuks tarvitatakse mõne kodutu teeneid. Väärib märkimist, et Eestiski valmistatud süntnarkoga tavatsetakse kaubelda rahvusvaheliste võrgulehtede kaudu. Üldse kujutab tumeveeb endast ühte põhilist sellise süntnarko nagu fentanüüli tarnepaika.
Kus ikkagi sooritatakse selliste rahvusvaheliste tumeveebi skeemide kaudu kuritegu – olgu müügiesemeks siis palgamõrv, inimese kehaosa või alaealine prostituut? Ja milline riik peaks seda ikkagi uurima? Tuleb möönda, et sogast vett leidub rohkem kui küllaga. Asjatundjad korrutavad tüütust küsijast vabanemiseks võlusõna “rahvusvaheline koostöö”. Eesti-suguse väikeste ressurssidega riigi taandab see aga passiivse, suurriikide eriteenistuste või politsei sabaslohiseja rolli.
“Pimeturul kaubeldes ei esita keegi kunagi küsimust, kas pseudonüümi SuperDeathFlame777 taga, kes müüb varastatud andmebaasi koos kasutajakontode ja paroolidega, on Eesti või Austraalia elanik,” mõtiskleb küberkaitsespetsialist Glen Simson. “Samas kui lähemalt vaatame, siis reaalselt sooritati kuritegu ehk narkootiliste ainete vahendamine Eesti pinnal – Eesti elanike poolt.”
Kuigi mitmed eksperdid soovitavad pimeturu kasutamise populaarsuse kohta küsida Riigi Informatsiooni Ametilt (RIA), saabub sealtki lakooniline vastus, et nemad jäävad kommentaarid võlgu. 2017. a teavitas üks meie parterriikidest RIA-t tumeveebist leitud andmebaasist, mis sisaldas üle ilma 1,4 miljardi kasutaja infot ja parooli avateksti kujul ehk hõlpsasti loetavana. Eestisse puutus see nõnda, et selles leidus enam kui 190 000 .ee domeeniga meiliaadressi ja parooli. Eestiga seotud meiliaadresside seas on mitmete asutuste ja organisatsioonide ning teenusepakkujate (näiteks mail.ee) meiliaadresse. Seega ootuses, et keegi meid aitab, vahel ka veab.
Tumeveebist ründamise süüdistus varises kokku
Kuigi siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) endist IT-spetsialisti Mart Piritat süüdistati 14 kõrge ministeeriumiametniku, sh siseminister Hanno Pevkuri ja politsei peadirektori Elmar Vaheri küberründamises, jäi mees õigeks. Ründes oli kasutatud TOR-i brauserit.
Süüdistus oli üles ehitatud mingit laadi isikliku kättemaksu motiivile – töölt lahtilaskmise eest – ning on selle poolest märkimisväärne, et prokuratuur üritas TOR-i kasutamist kriminaalsena näidata. See aga ei õnnestunud ja süüdistus lagunes.
Mart Pirita oli süüdistuse järgi 2014. aasta augustis – vahetult enne USA presidendi Eesti-visiiti – blokeerinud siseministeeriumi arvutivõrgus 14 eri kasutaja ligipääsu sinna. Kannatanuteks osutusid teiste seas nii siseminister kui ka politsei peadirektor. Pirita eitas süüd. Teda kaitsnud vandeadvokaat Raul Ainla arvas, et ehk üritas prokuratuur läbi suruda pretsedenti, kus TOR-i kasutamine iseenesest oleks kriminaalse maiguga ettevõtmine. Kuigi esimene kohtuaste jättis kohtualuse süüdi, mõistis ringkonnakohus ta õigeks.
“Kohus ei või inimese süüdi mõistmisel lähtuda ainult kahtlusest või elulisest usutavusest,” väitis Ainla Pealinnale. “Pirita juhtumi puhul oligi tegemist pelgalt kahtlusega, et ta võis kuriteo toime panna. Samas kasutasid kuriteo toimepanemise ajal TOR-i tuhanded inimesed. Pole ka välistatud, et kuriteo pani toime mõni Pirita kolleeg. Õigusriigis kahtlusest ilmselgelt ei piisa, sest vastupidine praktika avaks võimaluse inimesi väga lihtsalt süüdi lavastada.”
Pimevõrgud kasutavad kodeerimistehnoloogiaid, mille abil ei looda kahe kasutaja vahelist ühendust juhuslikult, vaid käsitsi ja sihipäraselt. Üks kasutaja võtab teisega oma arvutikaudu otse kontakti, ühendades seega käsitsi kaks IP-aadressi. Tekib privaatne võrk, mis ei ole ühendatud nn klassikalise internetiga, ja sinna saab omakorda veel kasutajaid lisada. Seega leidub internetis lugematu hulk nn pimevõrke.
Allikas: http://www.pealinn.ee/arhiiv/narkost-palgamorvadeni-kas-suudame-piirata-kuritegevuse-musta-auku-n245646