Eipre ABTerje Eipre: pankrotihaldur – detektiiv, müügimees, finantsjuht ja õigusnõustaja
Eipre ABVõlausaldajate hääleõigus pankrotimenetluses
Eipre ABSaneerimine eeldab usaldust
Ettevõtete saneerimised, ühinemised ja pankrotid, samuti töötajate arvu vähendamine, allhange ja ümberpaigutamine – kõik see on üsna suur ja vajalik osa igapäevasest majandusest, kuid tagajärjed võivad olla valusad kõigile asjaosalistele.
Äritegevusega kaasnevate negatiivsete muutuste mõju on ettevõtjatel tihtipeale endil võimalik vähendada, teinekord isegi ennetada, kui õigel ajal tegutseda.
Ebaõnnestumine ja võlad
Peaaegu pool kõigist Euroopa ettevõtetest tegutseb alla viie aasta, Eurobaromeetri kiiruuringu kohaselt loobub 43 protsenti Euroopa elanikest ettevõtlusega alustamisest läbikukkumishirmu tõttu. Seega esineb ettevõtluse kultuuris lausa rahvusvahelisel tasandil hoiak, mille kohaselt on ebaõnnestumine tabuteema. Ka suur osa Eesti ettevõtteid on pankrotiavalduse esitamise hetkeks juba pikalt ja pöördumatult maksejõuetud, suurem osa menetlusi raugeb vara puudumise tõttu.
Võlgade osakaal erineb paarikümnest tuhandest eurost miljonite eurodeni, olenevalt ettevõtte suurusest, tegevusest ja sellest, kui kiiresti pärast maksejõuetuse ilmnemist pankrotiavaldus esitati. On tavapärane, et hoopis võlgniku võlausaldaja või töötaja esitab tema vastu pankrotiavalduse, võlgnik ise selle esitamiseni kunagi ei jõuagi.
Teisisõnu: ettevõtjad üldiselt ei otsi makseraskustega toime tulekuks riigi ega asjatundjate abi. Maksevõime taastamiseks kasutatakse vaid ükskuid käepäraseid meetmeid, nagu töötajate koondamine ja palkade vähendamine, kuid selliste meetmete kasutamine ei lahenda üldjuhul raskuste tekkepõhjust ega ole ka kuigi jätkusuutlik. Probleeme ei arutata ka võlausaldajatega, vaid vaikitakse ja nii-öelda kaotakse silmapiirilt, teinekord jagatakse ka lootusetuid lubadusi. Eelkõige püütakse omal jõul hakkama saada, mis enamjaolt aga süvendab makseraskusi ja võlausaldajate usaldamatust.
Otsi abi õigel ajal
Maksevõime taastamiseks on ettevõtjal kõige olulisem teadvustada makseraskusi varakult, hoida võlausaldajatega kontakti ja anda neile oma kohustuste täitmise kohta ausat informatsiooni.
Kui vähegi tundub, et makseraskuste olukorra lahendamine käib endale üle jõu või osutub võlausaldajate huvide kaitsmise mõttes riskantseks, tuleks võimalikult vara pöörduda maksejõuetusalase spetsialisti poole ja võimalik, et koostöös temaga alustada ettevõtte saneerimist ehk maksevõime taastamist. Ettevõtte makseprobleemid ei ole enamjaolt asjatundmatu juhtimise tagajärg, vaid normaalne osa majandustegevusest ja turul toimuvatest muudatustest. Abi otsimist ei tohiks kuidagi seostada ebaõnnestumisega, eriti kui seda teha õigel ajal.
Saneerimist on ainult sellisel juhul võimalik edukalt läbi viia, kui on säilinud võlausaldajate usaldus ja teatud valikuliste abivahendite rakendamisel korral on võimalik makseraskused jäädavalt seljatada. Saneerimismenetlus seisnebki oma sisult selliste abinõude tutvustamises võlausaldajatele lootuses, et viimased pakutud lahendusega nõustuvad.
Saneerimismenetluse algatamine
Riigi saneerimis- ja maksejõuetusraamistikud mõjutavad otseselt võlausaldajate võlgade sissenõudmismäära. Maailmapanga andmetel on võlgade sissenõudmismäär Euroopa Liidus 30 protsenti (Horvaatias ja Rumeenias) kuni 90 protsenti (Belgias ja Soomes). Võlgade sissenõudmismäär on kõrgem riikides, kus restruktureerimine on makseraskuste korral kõige levinum menetlus. Sellistes riikides saavad võlausaldajad eeldatavasti kätte 83 protsenti oma nõuetest, võrreldes pankrotiprotsessi keskmise näitajaga, mis on 57 protsenti.
Avalduse ettevõtte saneerimismenetluse algatamiseks esitab kohtule ettevõtja ise. Menetluse eesmärk on aidata ajutiselt maksejõuetu ettevõte tagasi tasemele, kus on võimalik äritegevust jätkusuutlikult jätkata ja oma kohustusi täita.
Menetluse jooksul ei ole võimalik alustada ettevõtte suhtes täite- või pankrotimenetlust. Seega annab saneerimine raskustes ettevõtjale lühiajalise kohtuliku kaitse.
Kohus arvestab ka saneerimisavalduse põhjalikkust. Nii tasub avalduse kokkupanemisel olla täpne, kuid ka laiahaardeline, et kõik vajalik infomatsioon oleks kohtule saadaval. Oluline on veenda kohut, etmajandusolukorra paranemine ja maksevõime taastamine on võimalik ja piisavalt tõenäoline. Positiivset vastukaja annab kindlasti ka see, kui ettevõtja suudab juba avalduses tuua välja pakutavad abimeetmed ja nende eeldatava tulemuslikkuse.
Kui kohus otsustab saneerimismenetluse algatada, siis määrab ta võlausaldajatele saneerimiskava aktsepteerimiseks tähtaja. See kuupäev ei tohi olla hilisem kui 60 päeva menetluse algatamisest.
Lisaks sellele määrab kohus saneerimisnõustaja ehk isiku, kes kogu protsessi läbi viib. Mõistlik on juba ise lisada ka soovitud saneerimisnõustaja nõusolek. Kohtud eelistavad juba neile tuntud isikuid. Saneerimisnõustaja on erapooletu oma kohustuse täitmisel nii kohtu, võlgniku kui ka võlausaldajate ees. Ta teavitab juba menetluse alguses viivitamatult võlausaldajaid olukorrast ja kontrollib ka võlausaldajate nõuete korrektsust. Tähtsaim ülesanne on ettevõtjat aidata ning nõustada saneerimiskava kokkupanekul ja täitmisel. Saneerimisnõustaja teostab kogu menetluse vältel ka järelevalvet ning esitab kaks korda aastas ettekande võlausaldajatele ja kohtule menetluse edenemisest.
Kava koostamine
Saneerimiskava kirjutatakse ettevõtja, saneerimisnõustaja ja võlausaldajate koostöös. Kavas peab olema
- majandusliku seisundi analüüs,
- seda tekitanud põhjuste analüüs,
- rakendatavate meetmete kirjeldus ning analüüs, sealhulgas meetmete prognoositavad tulemused,
- võlausaldajate nõuete ümberkujundamisega seotud informatsioon,
- täitmise tähtaeg,
- meetmete mõju töötajatele.
Võlausaldajate nõuete ümberkujundamine on üks kaalukamaid osi kogu menetlusest, tihti tekitab see ka kõige rohkem vaidlusi. Et võlausaldajad peavad kava heaks kiitma, on just see etapp aeganõudev ja keeruline huvide tasakaalustamine, kuid äärmiselt oluline ja määratleb kogu menetluse.
Nõuete ümberkujundamine võib endast kujutada võla tähtaegade pikendamist, võlasumma vähendamist, osamaksete kehtestamist või kohustuste asendamist aktsiate või osaga ettevõttest. Täpsus, õigeaegne suhtlus, usaldus ning kõigi võlausaldajate võrdne kaasamine on äärmiselt olulised. Kohtud ei kinnita kavasid, mis ei arvesta kõigi võlausaldajatega õiglaselt.
Kava peab ka sisaldama täitmise tähtaega. Kindlaks määratud ajajoont ei ole, kuid heaks praktikaks peetakse keskmiselt viis aastat. Mõistlik oleks ka meeles hoida, et mida lühem on määratud kava täitmise aeg, seda tõenäolisem on, et võlausaldajad kavale oma nõusoleku annavad. Kava peab sisaldama analüüsi võetud meetmete mõjust töötajatele, sest ettevõtjal on kohustused ka oma töötajate ees.
Vastuvõtmine ja kinnitamine
Kui planeeritav kava on valmis, läheb see võlausaldajatele. Viimased võtavad saneerimiskava vastu hääletamise teel. Võlausaldajad, kelle nõuet kavaga ümber ei kujundata, saneerimiskava vastuvõtmise hääletamisel ei osale ja nende hääli ei arvestata. Saneerimiskava on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest, kelle nõue kujundatakse ümber ning kellele kuulub vähemalt 2/3 ümberkujundatavatest nõuetest tulenevatest häältest.
Kohus jätab saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui esitatud materjalide põhjal selgub, et
- ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline,
- kava vastuvõtmise reegleid on rikutud suurel määral või
- saneerimiskava alusel koheldaks mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega.
Saneerimiskava kohtuliku kinnitamisega muutub see siduvaks nii ettevõtja kui ka isiku suhtes, kelle õigusi saneerimiskavaga mõjutatakse.
Riigikohus on leidnud, et saneerimise puhul tuleb ettevõtte huve pidada tähtsamaks võlausaldajate huvidest, mis viitab sellele, et ettevõtte päästmiseks on võlausaldajate huvide riive näiteks nende nõude vähendamise kaudu eesmärgipärane ja lubatud. Ühtlasi on tõlgendatud saneerimiskava kinnitamist puudutavaid sätteid ning jõutud järeldusele, et kohus võib saneerimiskava kinnitada ka siis, kui kava hinnanud eksperdid on kava suhtes eri arvamusel.
Riik on algatanud ka saneerimis- ja maksejõuetusmenetluse revisjoni vastavalt Euroopa Liidu tehtud analüüsile, milles pakuti välja, et tuleks koostada ja teha internetis kättesaadavaks mitteametlikud juhised juriidiliste isikute saneerimiseks kohtuväliselt, mis võiksid sisaldada näidiseid võlgade ajatamise või restruktureerimisega liitumise kokkulepete kohta, ning kontrollnimekirjad või muud elektroonilised infomaterjalid, mis abistaksid võlgnikku finantsseisundi hindamisel ning kohtuvälise restruktureerimise kavandamisel ja sellekohase kava koostamisel. Praegu säilib vaid lootus, et sellised juhised tulevad ja ettevõtjatele on neist ka praktilist kasu.
Allikas:https://www.rup.ee/ajakirja-lood/saneerimine-eeldab-usaldust
Eipre ABVõlgu ei pea pärima
Pärandvara koosneb nii pärandaja õigustest kui ka kohustustest. Seega pärandi vastuvõtmisel vastutab pärija pärandvaral lasuvate kohustuste eest nii päritud vara väärtuse ulatuses, kui ka isikliku varaga. Ehk teisisõnu muutuvad päritud kohustused sisult pärija isiklikeks kohustusteks, millega aga vähesed on oma elu majandamisel arvestanud.
Pärandi loobumissüsteem
Eesti pärimissüsteemis kehtib nn loobumispõhimõte ehk pärijaks saamiseks ei pea esitama avaldust. Juhul, kui pärima õigustatud isik ei esita seaduses ettenähtud aja jooksul notarile pärandist loobumise avaldust, siis loetakse ta pärandi automaatselt vastu võtnuks ehk pärijaks. Loobumisavaldus tuleb esitada notarile kolme kuu jooksul pärimisõigusest teadasaamisest arvates või kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast.
Võib loobuda pärandist või viia läbi inventuur
Tuleb ette, et lahkunust maha jäänud pärandvara koosneb suures osas võlgadest, mille pärimine tähendaks pärijale suuri varalisi probleeme. Kui puudub soov pärandvaral lasuvaid kohustusi täita, siis on pärima õigustatu isiku esimeseks võimaluseks loobuda pärandi vastuvõtmisest. Selliselt ei lähe pärandaja vara ja kohustused üle pärima õigustatud isikule. Kui kõik pärima õigustatud isikud pärandist loobuvad, siis loetakse pärijaks riik või kohalik omavalitsusüksus, viimati nimetatud ei saa seaduse kohaselt pärandi vastuvõtmisest loobuda.
Kui aga pärija võttis juba pärandi vastu või loobumine polnud seadusest tulenevalt võimalik, siis on samuti võimalik rahalist vastutust päritud kohustuste eest piirata. Pärija ei pea täitma pärandaja kohustusi oma isikliku vara arvelt, kui ta on pärimismenetluse käigus nõudnud pärandvara inventuuri tegemist ning pärast seda täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, välja on kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Seega pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega, kuid ainult inventuuri läbiviimisest ei piisa.
Eeltoodu tähendab, et kui pärima õigustatud isikul tekib enne või pärast pärandi vastuvõtmist kahtlus, et pärandvaral lasuvad kohustused ületavad varade väärtuse, siis tuleb viivitamatult pärimismenetlust läbiviivale notarile väljendada oma soovi inventuuri läbiviimiseks.
Kui pärija esitab inventuuri nõude enne pärandi vastuvõtmist, määrab notar inventuuri tegija pärast seda, kui inventuuri nõude esitaja on pärandi vastu võtnud, sest ainult pärandi vastu võtnud pärija saab nõuda pärandi inventuuri teostamist.
Notar määrab inventuuri läbiviimiseks kohtutäituri, kelle ülesandeks on teha kindlaks pärandvara hulka kuuluvad varade koosseis ja väärtus ning tuvastada ka kõik olemasolevad või tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused ja nende ulatus.
Füüsilisest isikust pärija saab esitada pankrotiavalduse ka inventuuri tegemata, kui on selge, et pärandaja võlgade maksmiseks pärandvarast ei piisa. Kuid riik ja kohalik omavalitsusüksus peavad igal juhul nõudma pärandile inventuuri (Pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik, nagu sätestab pärimisseaduse § 136. lõige 1).
Inventuur
Nõude inventuuriks võib notarile esitada koos pärimismenetluse algatamise avaldusega või pärandi vastuvõtmise avaldusega. Notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas pärand avanes. Kui pärand avanes välisriigis, määrab notar inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara hulka kuuluv kinnisasi. Kui pärand avanes välisriigis ja pärandvara hulka ei kuulu Eestis asuvat kinnisasja, määrab notar kohtutäituri omal äranägemisel.
Pärija võib notariaalselt tõestatud inventuuri nõude notarile esitada ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
Inventuuri eesmärgiks on koostada pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang.
Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud ega pikem kui kolm kuud. Notar võib inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel pikendada.
Nõude esitaja esitab inventuuri tegijale nimekirja talle teada olevast pärandvarast ja pärandvaraga seotud kohustustest ning see esitatakse kinnitamiseks notarile. Pärast pärandvara nimekirja notarile esitamist loetakse inventuur lõppenuks.
Pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks tuleb inventuuri käigus viia läbi üleskutsemenetlus, mille läbiviimiseks avaldab inventuuri tegija ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate.
Kui vara ei kata kohustusi
Inventuuri tulemusena võib selguda, et pärandvara koosseisu kuuluvad võlad ületavad varade väärtuse. Siis on pärijal õigus esitada kohtusse pankrotiavaldus pärandvara pankrotimenetluse alustamiseks. Sellisel juhul määrab kohus pärandvarale pankrotihaldur, kes alustab olemasolevate varade müüki, et seejärel müügist saadud vahendite arvelt saaks tasuda pärandvara kooseisu kuulunud võlad võimalikult suures ulatuses.
Pärandvara pankrotimenetluse alustamise eelisteks on, et pankrotihalduril on olemas piisavad teadmised võlausaldajate nõuete rahuldamise protsessist ning kogemus vara võõrandamises selliselt, et see vastaks turuhinnale. Iseseisvalt võlausaldajate nõuete rahuldamine ja vara müük võib lõppeda olukorraga, kus võlausaldajad tunnevad, et üht eelistatakse teisele või arvatakse näiteks hoopis, et vara müük pole olnud piisavalt efektiivne. Sellelaadsete vaidluste vältimiseks ja aja kokku hoidmiseks on alati mõistlikum esitada kohtusse pärandvara pankrotiavaldus.
Pankrotihaldur kannab pankrotimenetluse kulud üldjuhul pärandvara arvelt, seega ei pea pankrotiavalduse esitamisel muretsema ka halduri tasustamise ja muude väljaminekute pärast. Juhul kui aga pärandvarast ei piisa pankrotimenetluse kulude kandmiseks, lõpetatakse pankrotimenetlus raugemisega ning paraku peavad võlausaldajad lugema oma nõuded jäädavalt mitterahuldatuks.
Loe edasi: https://www.rup.ee/meistri-eri/v-lgu-ei-pea-parima
Eipre ABKohtud tegid risti vastupidised lahendid
Äripäev kirjutas hiljuti, kuidas pankrotiseaduse muudatuse tõlgendus Tallinna ringkonnakohtus jättis pikalt piima eest 1,7 miljonit eurot oodanud põllumehed tulundusühistu Laeva Piim pankrotimenetluses häälteta. Hääled koos nendega kaasnevate õigustega haarasid Oliver Kruudaga seotud isikud.
Vaidluse all oli pankrotiseaduse § 82 lg 8, mis ütleb, et kui võlausaldaja on juriidilisest isikust võlgniku osanik või aktsionär, osaniku või aktsionäri tütarettevõtja või on võlausaldaja saanud nõude loovutamise teel võlgniku osanikult või aktsionärilt või osaniku või aktsionäri tütarettevõtjalt kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei ole tal hääleõigust.
Maakohus leidis alul, et kuna pankrotiseaduse § 82 lg 8 sisaldab täpset loetelu isikute suhtes, kellele kuulunud nõuete puhul hääleõigust piiratakse, siis ei ole siin jäetud tõlgendamisruumi võimaluseks hõlmata kõnealuse sätte alla isikuid, kes sellesse loetellu selgesti ei kuulu. Ehk antud juhul siis tulundusühistut.
Ringkonnakohus aga tõlgendas sätet laiendavalt ja kohaldas seda võlausaldajatele, kes on saanud nõude pankrotivõlgnikuks oleva tulundusühistu liikmelt.
Sellise tõlgenduse kohaselt on ringkonnakohus aga sätte mõtte vastu eksinud. Nimetatud olukorda kommenteeris vandeadvokaat Terje Eipre, pankrotihaldurite kutsekogu juhatuse esimees, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esimees:
Pankrotiseaduse § 82 lg 8 mõte oli piirata osanikest ja aktsionäridest võlausaldajate hääleõigusi pankrotimenetluses. Eesmärk oli välistada omanike võimalused pankrotimenetluse üle kontrolli haaramiseks, sh fiktiivsete tehingute kaudu võlausaldajaks saades.
Muudatuse tulemusel peeti silmas välistada praktikas sageli esinev probleem, kus omanikest võlausaldajad haaravad võlausaldajaks saades kontrolli pankrotimenetluse üle ning teevad sel viisil endale kasulikke ja teisi võlausaldajaid kahjustavaid otsuseid.
Pankrotimenetluses on häälte jagunemisel erinevate võlausaldajate vahel oluline roll, kuna lisaks halduri kinnitamisele otsustab võlausaldajate üldkoosolek ka võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise, samuti pankrotivara müügiga seonduva, valitakse pankrotitoimkond (teostab kontrolli halduri tegevuse üle) jms.
Kuni kestavad vaidlused häälte arvu määramise üle, pankrotimenetlus sisuliselt seisab, kuid lisanduvad pankrotivara valitsemise kulud ja massikohustused.
Kui kohtud tõlgendavad konkreetset õigusnormi diametraalselt erinevalt, annab see kindlasti impulsi häälte arvu määramise vaidlustamiseks. Samas, kui kohus on lahendi teinud (ükskõik, kelle kasuks või kahjuks), on see ikkagi lahend, mille tulemusel saab hääled määratud ja menetlusega võib sisuliselt jätkata.
Kui mõned esialgu hääli saanud (näiteks esimesel üldkoosolekul) võlausaldajate nõuded ei saa hiljem kohtumäärusega tunnustatud (kohus kinnitab võlausaldajate nimekirjaga tunnustatud nõuded), siis ei saa nad ka enam hääli. Vajadusel saab korraldada uue üldkoosoleku.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2021/06/28/kohtud-tegid-risti-vastupidised-lahendid
Eipre ABÕigusteadlased: riik peaks rahastama akadeemilist õigusharidust vaid ühes ülikoolis
Erinevate nimekate õigusteadlaste hinnangul peaks riik peaks rahastama üksnes akadeemilise kõrgkvalifikatsiooniga juristide ettevalmistamist ja seda üksnes ühes ülikoolis. Tasuta akadeemilise õigusõppe kõrval tuleks võimaldada ka tasulist õpet eriõppekavadele, mikrokraadidele ja täiendõppele.
Kuna õigusharidust pole võimalik mujalt sisse osta, peab Eestis pakutav haridus olema tipptasemel, praegune olukord aga selline pole, kirjutavad õigusteadlased pöördumises peaministri, justiitsministri, haridus- ja teadusministri ning suurimate kõrgkoolide rektorite poole.
Pöördujate hinnangul pole senine juristide ettevalmistussüsteem piisav kvaliteetse juristkonna pealekasvu tagamiseks, see raiskab ressursse, ei vasta Eesti vajadustele ning takistab tipptasemel õigusteadlaste järelkasvu.
“Eestis antakse õigusteaduse diplom liialt paljudele inimestele, kes ei ole tegelikult läbinud aineid, mille laitmatu tundmine on juristitöö eeldusena hädavajalik. Kõrghariduse kroonilise alarahastuse tingimustes kahandab napi ressursi pihustamine mitme ülikooli vahel võimalusi kuskilgi kvaliteetset haridust anda,” kirjutavad juristid.
Kuna paljudel ametialadel on vaja ka magistrikraadi ning erinevate kõrgkoolide kraadid pole omavahel võrreldavad, leiavad juristid, et juuraharidust võiks pakkuda vaid ühes kõrgkoolis ning teha seda integreeritud õppena ehk bakalaureuse- ja magistrikraadi tasuta õppes eraldi pole.
Lisaks toovad nad välja, et kehtestada tuleks ühine kutseeksam juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel, milleks on näiteks kohtunik, advokaat, prokurör ja notar.
Muu hulgas tuleks juriste koolitada vaid riigitellimusel oleva õigusõppe alusel ning eristada omavahel akadeemilist haridust ning täiendõpet, mikrokraade ja eriõppekavasid.
Sealjuures tuleb kindlaks määrata hulk, kui palju tudengeid tasuta haridust saab ning üle tuleks vaadata ka õppekavade sisu ning viia see vastavusse Eesti vajadustega.
Pöördumisele on alla kirjutanud riigikohtu esimees Villu Kõve, õiguskantsler Ülle Madise, advokatuuri esimees Jaanus Tehver, peaprokurör Andres Parmas, notarite koja esimees Merle Saar-Johanson, juristide liidu tegevpresident Mai Palmipuu, akadeemilise õigusteaduse seltsi esimees Irene Kull ja esimees .
Eipre ABVõlanõuete aegumise tähtaeg on käes
Enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. 5. aprillil 2011 jõustus seadusemuudatus, mille kohaselt muudeti varasem, 30-aastane aegumistähtaeg tunduvalt lühemaks, pärast mida aeguvad täitemenetluses esitatud nõuded kümne aastaga.
Võla aegumine tähendab, et pärast võla aegumist on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ning sissenõudja kaotab õiguse võlga sisse nõuda. Kui võla aegumise eeldused on täidetud, lõpetab kohtutäitur täitemenetluse ning võlgnevus nii-öelda kustutatakse.
Aegumise tähtaeg
5. aprillil 2021 saabus esmakordselt päev, kus täitub kümme aastat kohtuotsuste menetlemisest, mille täitmise suhtes saab taotleda aegumist. Tavapäraselt algab aegumine sellest päevast, kui sissenõudja esitab kohtuotsuse kohtutäiturile täitmiseks, ning lõpeb kümne aasta möödumisel. Oluline on tähele panna, et ka kõikidel enne 5. aprilli 2011 alanud täitemenetlustes algas uus aegumistähtaeg seaduse muudatusega, mistõttu hüpoteetiliselt aeguvad kümned tuhanded nõuded.
Samas tuleb pidada meeles, et aegumise kohaldamiseks peab olema saabunud aegumise tähtaeg (kümme aastat), tuleb esitada avaldus ja tasuda avalduse läbivaatamise tasu.
Võlgnik peab ise olema tegus
Selleks, et kohtutäitur saaks täitemenetluses aegumise väidet menetleda, tuleb võlgnikul endal näidata üles aktiivsust ning esitada vastavasisuline avaldus. Ilma aegumise avalduse esitamiseta jätkab kohtutäitur võlgnikult võla sissenõudmist.
Aegumise avaldus tuleb esitada võlga menetlevale kohtutäiturile. Aegumise avalduse vorm on leitav kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja veebilehelt.
Võlgnikul on võimalik kohtutäiturile esitada digiallkirjaga avaldus e-posti teel, saata paberkandjal tavapostiga kohtutäituri büroo aadressile või panna kohtutäituri büroo postkasti tulenevalt COVID-19 levikuga seotud piirangutest.
Enne avalduse esitamist tuleks veenduda, et aegumise avaldus esitatakse tsiviilasjas tehtud kohtulahendi kohta, mis on olnud kohtutäituri käes juba vähemalt kümme aastat.
Avalduse esitamise aeg
Avaldus tuleb esitada pärast aegumise tähtaja saabumist, vastasel juhul ei ole seda võimalik rahuldada. Pärast aegumise tähtaja saabumist võib avalduse esitada igal ajal – selleks ei ole ette nähtud kindlat tähtaega ja selle esitamisega ei ole võimalik hiljaks jääda.
Loe edasi: https://www.rup.ee/ajakirja-lood/v-lan-uete-aegumise-tahtaeg-on-kaes
Nõude aegumise protsessi läbimine võib olla keeruline ning seetõttu tasub nõuannete saamiseks pöörduda alati oma ala spetsialisti poole.
Eipre ABTerje Eipre: uus pankrotiseadus – lühema menetluse asemel pikemad tähtajad
On arusaamatu, mil viisil pankrotimenetlus kiireneb, kui arvukate tähtaegade sätestamise tõttu on menetlus pea kaks korda pikem, kirjutab pankrotihaldur ning kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja esimees Terje Eipre.
Käesoleval aastal jõustunud pankrotiseaduse redaktsiooni muudatus pidi tooma kaasa kiirema ja tõhusama menetluse, kaotades seadusest nõuete kaitsmise koosoleku ning nõude tunnustamise hagide potentsiaalse esitamise vajaduse, asendades selle võlausaldajate nimekirja koostamise ja vastuväidete esitamisega. Hoolimata headest kavatsustest on seadusandja töö tulemuseks ilmselt hoopis pikemad pankrotimenetlused ja venivad tähtajad.
Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/arvamused/2021/05/19/terje-eipre-uus-pankrotiseadus-luhema-menetluse-asemel-pikemad-tahtajad
Eipre ABAsendustäitmine ja sunniraha
Sunniraha rakendamine on võimalik ligi 130 seaduse alusel. Selle kohaldamine eeldab asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi ATSS) kohaselt eelnevat ettekirjutust, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Samuti peab sunnirahale eelnema hoiatus.
Hoiatust ei maksa jätta tähelepanuta
Kirjeldatud mitmeastmeline menetlus ei sobi vahetu ohu situatsioonides. Paljudel juhtudel nõuab konkreetne situatsioon korrakaitseorgani kohest tegelikku sekkumist, et kõrvaldada ohuolukord.
Ettekirjutus on haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Selle täitmist nõutakse juhul, kui adressaadi tegevuses esineb näiteks maksukorralduse seaduse, tuleohutuse seaduse või andmekaitseseaduse alusel rikkumine, mida on võimalik kõrvaldada.
Haldusorganil tuleb sunnivahendit rakendada, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Sunniraha kohaldamist võivad rakendada asutused, kellel on haldusakti väljaandmise õigus, kuivõrd täitekorralduse võib välja anda vaid haldusorgan.
Sunnivahendi rakendamisele eelnevalt tuleb haldusorganil teha adressaadile kirjalik hoiatus, milles sisaldub viide ettekirjutusele, mille täitmist taotletakse; kuupäev, milleni on aega ettekirjutus täita; sunnivahend, mida rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral; hoiatuse teinud haldusorgani nimetus; koostamise kuupäev.
Ettekirjutuse tähtaegsel täitmata jätmisel on haldusorganil lubatud rakendada sunnivahendit, väljaarvatud ATSS-is toodud erandite puhul (näiteks kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks).
Kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan isikule kirjaliku täitekorralduse, mis peab sisaldama muu hulgas kinnitust, et hoiatuses märgitud sunnivahendit hakatakse rakendama, ning rakendatava sunnivahendi.
Seadus paneb paika summa
Sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Sunniraha ülemmäära sätestab konkreetne seadus, näiteks:
- tuleohutuse seaduse kohaselt on päästeameti, tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti, transpordiameti, kaitseministeeriumi ja keskkonnaameti ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär 3200 eurot;
- maksukorralduse seaduse kohaselt on maksu- ja tolliametil (MTA) töötamise registreerimise kohustuse täitmata jätmise eest võimalik määrata sunniraha kokku summas 3 300 eurot;
- maksukorralduse seaduse kohaselt on MTA-ll deklaratsiooni ja selle paranduste esitamata jätmise eest võimalik määrata sunniraha kokku summas 3 300 eurot;
- maksukorralduse seaduse kohaselt on maksu- ja tolliametil teabe, asjade ja dokumentide esitamata jätmise eest võimalik määrata sunniraha kokku summas 2 640 eurot;
- keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kohaselt on keskkonnaameti ettekirjutuse täitmata jätmise korral on sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär ülemmääras 32 000 eurot;
- andmekaitse seaduse kohaselt on andmekaitse inspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise korral on sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär 20 000 000 eurot.
Sunnivahendit ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi suhtes uuesti sama või mõnda muud sunnivahendit rakendada (Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsus nr 3-08-118, p 10.).
Vahetu oht ei lase viivitada
Kui adressaat hoiatuses ettenähtud tähtaja jooksul ei täida talle ettekirjutusega pandud kohustust, mis ei ole temaga lahutamatult seotud, võib pädev haldusorgan selle adressaadi kulul täita ise või korraldada selle täitmise kolmanda isiku poolt. Seda nimetatakse asendustäitmiseks.
Kolmas isik võib täita adressaadi kohustuse ka eelneva teabe andmiseta. Asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta, kui vahetu oht avalikule julgeolekule või korrale tuleb kõrvaldada viivitamata. Asendustäitmise kulud (haldusorgani kulud, kolmandatele isikutele makstav tasu ning hüvitis isikule, kellele on õiguspäraselt tekitatud kahju asendustäitmist rakendades) tuleb tasuda esialgsel adressaadil.
Lõpetuseks
Sunniraha rakendamise eesmärk on sundida adressaati täitmaks seaduse alusel pandud kohustust ning juhul, kui ilmneb vahetu oht, on haldusorganil õigus adressaadi eest kohustus täita. See annab haldusorganile kaalutlusotsuse, millisel juhul on tegemist vahetu ohu olukorraga ning millisel juhul piisab sunniraha määramisest.
Loe veel: https://www.rup.ee/meistri-eri/asendustaitmine-ja-sunniraha
Eipre ABKelle huvides muudeti pankrotiseadust?
Vabariigi President kuulutas välja uued pankrotiseaduse muudatused, mida justiitsministeerium on valmistatud ette juba 2015. aastast alates. Muudatuste läbivaks teemaks on olnud pankrotimenetluse tõhustamine. Osapoolte arusaamad ja ettekujutused tõhusast pankrotimenetlusest on olnud erinevad ja see jookseb läbi ka Riigikogus 16. detsembril heaks kiidetud pankrotiseaduse muudatustest.
Tähtsamad muudatused
Olulisemate muudatustena pankrotiseaduses toon esile füüsiliste koosolekute osakaalu vähenemise pankrotimenetluses, pankrotivõlgniku mittekonstruktiivse käitumise võimaluste ahenemise, pandipidaja positsiooni tugevnemise ning pankrotihalduri töökorralduses ja tasustamises toimuvad muudatused. Kõik see peaks kokkuvõttes parandama ettevõtluskeskkonda, muutma raskemaks seaduste rikkumise ning kiirendama pankrotimenetlust.
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kui pankrotihaldurite avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni põhisõnumiks on aastate vältel olnud, et pankrotimenetlused peavad alguse saama õigeaegselt ja varatute menetluste osakaal peab vähenema ning pankrotihalduril peab olema kindlustunne, et tagatud on piisav tasu, mis ka reaalselt välja makstakse.
Bürokraatlikus mõttes on menetluse efektiivsuse probleeme seadusemuudatustega lahendatud nii, et mitmed seni füüsiliselt toimunud koosolekud on kas üldse ära jäetud (nt kohtu eelistung) või asendatud kirjalike protseduuridega (nt nõuete kaitsmine). Samuti eeldatakse pankrotiavalduse kirjalikku läbiviimist, kui menetlusosaline ei soovi läbivaatamist kohtuistungil. Lubatavaks muutuvad ka tagaseljaotsused.
Menetluslikus plaanis on ette nähtud mitmed meetmed, mis peaksid hakkama soodustama kohtudeposiitide tasumist, et oleks võimalik pankrotimenetlusi läbi viia ja välistada pankrotiavalduse läbivaatamise menetluse lõpetamine raugemisega. Võlausaldaja, kes on maksnud juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi vastavalt pankrotiseaduse § 30 lõikele 1, saab seda senise hagimenetluse asemel pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult tagasi nõuda hagita menetluses, milles kuulutatakse välja võlgniku pankrot.
Maksejõuetusteenistusele on suured lootused
Suured lootused on ka 2022. aastal tööd alustaval riiklikul maksejõuetusteenistusele. Nimelt olukorras, kus pankrotivõlgnikul puudub piisav vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ning ka võlausaldajatest keegi ei soostu tasuma menetluskuludeks vajalikku summat kohtu deposiiti, tekib võimalus, et riik võtab pankrotimenetluse üle avaliku uurimisena. Sellisel juhul ei pääse pankrotivõlgnik ega tema lähikondsed järelevalvest enda tegevuse üle ega maksejõuetuse tekkimise põhjuste uurimisest, sh. olukorras, kus ettevõte on eelnevalt müüdud „likvideerijale“. Võlausaldajad peavad arvestama, et avaliku uurimise korral on nende roll pankrotimenetluses marginaalne. Loodetavasti leiab riik piisavalt vahendeid raugevate pankrotimenetluste uurimiseks ja pankrotivõlgniku võimaliku seadusvastase käitumise tuvastamiseks.
Veel uut
Uueks meetmeks on ka kohtule antav võimalus, et kohus võib ajutise halduri nimetamisel lubada jätkata kas täitemenetlust või konkreetset täitetoimingut. Selline samm peaks vähendama võlgniku võimalust laveerida täite- ja pankrotimenetluse vahel ilmse eesmärgiga hoida kõrvale tema vastu esitatud nõuete täitmisest enda vara arvel. Seega, kui kohtutäitur on alustanud võlgniku vara müüki, enampakkumisel on reaalsed võimalused lõppemiseks vara müügiga, siis võib kohtutäitur kohtu loal koostöös ajutise pankrotihalduriga viia enampakkumise lõpule. Tulemist arvatakse maha kohtutäituri tasu ja ülejäänud summa kantakse pankrotivarasse. Täitemenetluses sissenõudjaks olnud isiku nõuet ei rahuldata mitte täite-, vaid pankrotimenetluse raames pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Võlausaldajate seas on oluliselt parandatud pandipidaja positsiooni. Kui hetkel on pandipidajatel kohustus tasuda pankrotimenetluse kulusid kuni 15 % ulatuses pandieseme maksumusest, siis muudatusejärgselt vaid 10 % ulatuses. See tähendab, et kui kogu või oluline osa pankrotivõlgniku varast on pandiga tagatud, siis pankrotimenetlus lõpeb pigem raugemisega ja pandiga tagamata nõuete võlausaldajate nõudeid pigem ei rahuldata.
Pankrotihalduri tasustamine
Pankrotihalduritel säilib kahjuks jätkuvalt ebakindlus tasustamise osas. Kuigi seadusandja tegi olulisi muudatusi pankrotihalduri tasustamises, on jätkuvalt lahendamata põhiküsimus – mille arvel tasu sisse nõuda, kui pankrotivara napib? Liiati ei suurendatud pankrotihalduri tasusid, tasude sisse arvestati vaid enamik lihtsamaid kulusid. Pankrotihalduri tasumäärad on püsinud muutumatuna alates 2004. aastast, kuid tarbijahinnaindeks on sellel perioodil kasvanud 65,6 %, pankrotimenetlused on aja jooksul muutunud oluliselt ajamahukamaks, keerulisemaks ja vaidlusterohkemaks.
Lõpetuseks
Loodame kõik, et üleminek uuele korrale on sujuv, pankrotimenetlustes nõuete rahuldamise suurus kasvab ning Eesti ettevõtluskliima lõpuks paraneb vaatamata COVID pandeemiale. Kes ise seaduse vastu igapäevaselt sügavat huvi ei tunne, see peaks jätkuvalt abi otsima vastava ala spetsialistilt.
Loe veel: https://www.rup.ee/meistri-eri/kelle-huvides-muudeti-pankrotiseadust