Eipre ABYacarambatamine ei tohi jääda karistuseta
Äripäevas ilmunud artikkel “Firmamatja tegi skandaalsest ehitusfirmast Zosimbly Yacaramba” näitab selgelt olukorda, mida ei saa kuidagi tolereerida ning selliste situatsioonide vältimiseks peab kasutusele võtma selged sammud, kirjutab kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kutsekogu esimees Terje Eipre.
Koda on korduvalt rõhutanud, et pankrotiseadus ning äriseadustik vajavad reformi, et ettevõtluses toimivad nn skeemitajad ei saaks karistamatult teha tehinguid, mis kahjustavad võlausaldajaid. Eeltoodud valdkonnas tuleb luua selgeraamilised reeglid, et JOKK-skeemitamine poleks nii lihtne ja justkui äri osa.
Kojale teadaolevalt on kohe-kohe lõppemas ühinguõiguse ja maksejõuetuse revisjon, kus koda on andnud sisendi, kuid meil pole ülevaadet, kas ning milliseks kujuneb seaduseelnõu ning kas probleemid saavad seal selgema lahenduse.
Koda on selleks, et rääkida kaasa seadusloomes, sest meie liikmed on kõik tegutsevad pankrotihaldurid, kes oma igapäevatöös näevad, milliseid seadusi tuleb muuta, et „otsad liiva“-olukordi ei tekiks. Räägime seadusandja ja avalikkusega, oleme vahelüli, kes jälgib, et maksejõuetusmenetlus oleks korrektne nii seadusandja kui ka inimese poolt vaadatuna. Rõhutame, et kui on võlgnik, siis on alati ka võlausaldaja. Ehk siis keegi vajab seda raha, mis võlgu ollakse, ning me ei tolereeri käitumist, kus vara viiakse välja ning alles jäävad vaid võlad.
Pankrotihaldurid tunnustavad riike, kes on astunud pankrotihaldurite taotlusel jõulisemaid samme ja alustanud skeemitajate suhtes kriminaalasju. Pankrotihaldurid on oma menetlustes näinud tihti olukordi, kus pankrotistunud ettevõtja või füüsiline isik püüab teha meeleheitlikke tehinguid, et viia vara välja, kuid sellega kahjustab ta selgelt võlausaldajate huve.
Ettepanekud skeemitamise vältimiseks
Pankrotihaldurid on teinud hulgaliselt õigusloomelisi ettepanekuid ettevõtluskeskkonna parandamiseks. Muu hulgas oli üheks ettepanekuks, et osakapitali sissemakseta asutatutud ettevõttete puhul oleks õigus pankrotihalduri kulud katta sissemaksmata osakapitali arvel. Kuna ilma osakapitali sissemakseta on Eestis loodud päris palju ettevõtteid, siis tagaks selline käsitlus, et taolise pankrotistunud osaühingu puhul oleks võimalik osamakse sissemaksu summat sisse nõuda vastutavalt isikult, kelleks kohus saab määrata kas juhatuse liikme või osaniku.
Oleme seisnud selle eest, et õigusloomes tuleks tähelepanu pöörata ka asjaolule, et pahatahtlikult äriühingu maksejõuetuse enam kui kolmel korral põhjustamisel tuleb ajutisel halduril esitada kohtule ettepanek ärikeelu rakendamiseks juhatuse liikme suhtes. Ajutine haldur märgib oma aruandes, kas maksejõuetuse põhjus on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või mõni muu asjaolu. Ärikeeldu kohaldatakse, kui on alust arvata, et isik on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid teda ei ole selles veel süüdi tunnistatud (peab olema põhjendatud kuriteokahtlus) ja tema puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi kuritegusid.
Riigikohus on korduvalt leidnud, et ärikeelu määramine ei ole kohtu suvaotsus. Ärikeelu kohaldamise alused tuleb määruses ära märkida, samuti tuleb põhjendada ärikeelu kohaldamise vajadust ja isiku karistamine eeldab, et ta oleks toime pannud õigusvastase ja süülise teo. Olukorras, kus ühe isiku puhul on kohus vähemalt kolmel korral teinud märkuse maksejõuetuse pahatahtliku põhjustamise kohta, tuleks isiku suhtes rakendada ärikeeldu (PankrS § 91 lg 2).
Suurim probleem on pankrotimenetluste raugemine
Pankrotihaldureid ei ole Eestis palju ja ka pankrotimenetlusi ei ole meil palju – aastas umbes 400. Samas on pankrot ettevõtlusega paratamatult aeg-ajalt kaasas käiv nähtus ning pankrotihalduri amet on töö nagu iga teinegi. Raugevad pankrotimenetlused on juhtumid, kus võlgniku pankrot kuulutatakse välja, kuid see lõpeb raugemisega vara puudumise tõttu. Sellisel juhul jääb rahata nii võlausaldaja kui ka pankrotihaldur, kes jääb töötasuta. Praegu on sätestamata reeglid, kuidas selliste olukordade puhul pankrotihalduri töö tasustatakse. Leiame, et taolises olukorras tuleks panna vastutus äriühingu juhatuse liikmele.
Vale eeldus on, et pankrotihalduri ameti esindajad tegutseksid vaid õhinapõhiselt (halduri tasud on muutmata 2006. aastast – 397 eurot). Rääkimata sellest, et kui haldurite töö tasustamine oleks motiveerivam, paraneks ka ettevõtluskliima – meil oleks vähem allavoolu lastud ettevõtteid ja pika ninaga jäänud võlausaldajaid. Küllap pikapeale hakkaks paranema ka ettevõtjate suhtumine, mis praegu paraku on selline, et firma varast tühjaks kantimine pole mingi häbiasi, vaid pigem vastupidi.
Olukorda saaks parandada teiste riikide eeskujul. Näiteks Soomes on loodud pankrotiombudsmani ehk maksejõuetuse institutsioon, kes võtab kahtlasemad pankrotiasjad süvendatud uurimisele riiklikul rahastamisel. Seeläbi tagatakse, et pankroti põhjuste uurimine toimub ka juhul, kui pankrotivõlgnikul üldse vara ei ole. Nii tagatakse võimalus, et pahatahtlikud pankrotimeistrid ei pääse vastutusest. Selles suunas on ka Eestis hakatud tegutsema.
Ombudsman ehk maksejõuetuse institutsioon
Tänane olukord, kus pankrotimenetluse raugemisega vabanetakse vastutusest, suurendab karistamatuse tunnet juhatuse liikmete seas ja raugemise põhjustamine on muutunud omaette eesmärgiks. Eesti maksejõuetusmenetluste peamised tunnusjooned on raugemiste suur hulk, menetluse ebamõistlikult pikk ajaline kestus, väike väljamaksete protsent II järgu võlausaldajatele, märkimisväärselt suur pandiga tagatud nõuete rahuldamise määr, menetluse majanduslike näitajate märkimisväärne erinevus suur- ja väikeettevõtjate puhul ning väikeettevõtjate suur osakaal pankrotistunud ettevõtete hulgas.
Võlausaldajatele oleks parim lahendus luua ka Eestisse pankrotiombudsmani institutsioon. Näiteks Soomes toimib see institutsioon juba aastaid ning on olnud äärmiselt tõhus. Ka Eestis on hakatud sellele mõtlema, et luua ka meil ombudsmani institutsioon. Koda on seisukohal, et pankrotiombudsmani institutsioon peaks paiknema koja juures, sest kotta kuuluvad kõik pankrotihaldurid ning kojal on suurim teadmiste kontsentratsioon selles valdkonnas.
Mis on pankrotiombudsman? Ombudsman kontrollib, kas on tehtud tehinguid vara varjamise või ettevõttest välja viimise eesmärgil. Juhul, kui ombudsman leiab, et pankrotivaraga on käitutud ebakorrektselt, võib ta oma seisukohast teavitada pankrotihaldurit ja võlausaldajaid ning kui vaja, siis ka vastavaid ametiasutusi. Tal on õigus pöörduda kohtu poole ja nõuda, et pankrotihaldur oma kohustusi täidaks, või esitada taotlus vabastada haldur oma ülesannete täitmisest.
Ombudsmani institutsiooni eesmärk on eelkõige võtta üle raugenud pankrotiavalduste menetlus, vajadusel tagada riiklik rahastus ning lõpptulemusena võita vara pankrotivara hulka tagasi ja võtta vajadusel oma kohustusi rikkunud või kuriteo sooritanud juhtorgani liikmed vastutusele. Pankrotiombudsmani põhiülesanne on järelevalve varatute pankrotimenetluste üle ning raugemisega lõppevate pankrotimenetluste kontrollimine, tegelemine tagasivõitmistega ja vajadusel menetluste rahastamine, mis tagaks pankrotimenetluse suurema usaldusväärsuse.
Pankrotiombudsmanil oleks õigus ja võimalus rakendada tõhusamaid meetmeid pankrotistunud ettevõtte varade põhjalikumaks auditeerimiseks, et tuvastada võimalikult palju realiseeritavat vara ja suurendada seeläbi võlausaldajate nõuete tasumise võimalusi.
Allikas: https://www.aripaev.ee/arvamused/2019/06/11/koda-ei-tolereeri-pankrotimenetlustes-skeemitamist
Eipre ABVandeadvokaat Martin Traat esindas edukalt väliskaubanduse- ja infotehnoloogiaministrit Kert Kingot Riigikohtus
Riigikohus leiab, et maksu- ja tolliamet vabastas Kert Kingo ametist õigusevastaselt. Kingole tuleb maksta suur hüvitis
Riigikohtu halduskolleegium otsustas, et maksu- ja tolliametis (MTA) arenguvestlust salaja salvestades ja salvestist edastades ei käitunud Kert Kingo õigusvastaselt.
Nii hindas riigikohus, et õigusvastane oli Kingo teenistusest vabastamine salaja salvestamise ja salvestise edastamise tõttu. Kuivõrd Kingo salvestas ja edastas vestluse salvestise eesmärgiga tõendada töökiusamist, kaalub riigikohtu hinnangul tema õigustatud huvi tõendada töökiusamist üles vestlust pidanud MTA ametnike huvid.
Riigikohtusse jõudnud haldusasjas vaidlesid Kert Kingo ja MTA selle üle, kas kaebaja võis salaja salvestada temaga peetud arenguvestlust ning edastada selle salvestise MTA peadirektorile ja sisekontrolli osakonnale, tõendamaks töökiusamist. Uurimine töökiusamist ei tuvastanud, kuid MTA vabastas arenguvestluse salvestanud ja edastanud kaebaja distsiplinaarkaristuse korras teenistusest põhjusel, et ta rikkus sel ajal kehtinud isikuandmete kaitse seadust, sest ei küsinud arenguvestlust pidanud MTA ametnikelt nõusolekut vestluse salvestamiseks.
Riigikohus selgitas, et Eesti seadusandja polnud andmekaitsedirektiivi (95/46/EÜ) korrektselt üle võtnud. Andmekaitsedirektiiv nõudis liikmesriikidelt, et sätestataks võimalus töödelda isikuandmeid ka isiku ülekaalukate õigustatud huvide elluviimiseks. Sellist õiguslikku alust Eesti seadused ette ei näinud. Seetõttu tugines riigikohus kaebuse lahendamisel vahetult direktiivile.
Riigikohtu hinnangul oli kaebajal kaalukas õigustatud huvi saada väidetava töökiusamise tõendamiseks vajalikke tõendeid, et nõuda sellise käitumise lõpetamist. Kuivõrd töökiusamine on sageli varjatud iseloomuga ja seda võib olla keeruline tõendada, hindas riigikohus, et Kingo õigustatud huvi tõendada väidetavat ebavõrdset ja väärikust alandavat kohtlemist oli kaalukam vestlust pidanud MTA ametnike huvidest.
Riigikohtu otsus kohustas maksu- ja tolliametit maksma Kert Kingole välja kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise teenistusest õigusvastase vabastamise eest ja teenistusest õigusvastase kõrvaldamise tõttu saamata jäänud palga.
Halduskohus tunnistas kõnealuse kohtuasja kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. Kuna riigikohtu hinnangul ei sisalda tänane kohtuotsus kaebaja eraelu puutumatust kahjustavat teavet, otsustas riigikohus selle avaldada piiranguteta.
Kingo järjekordne võit
Varasemalt oli Kingo ja tema endise tööandja MTA kohtuvaidluse kohta teada, et värske ministri sõnul oli tegemist töökiusamisega. “Lähtusin oma tööd tehes aususe ja õiguse printsiibist ja ei olnud nõus sellega, mida taheti mulle peale suruda. See päädis tüüpilise töökiusamise tulemusega ehk siis leiti lahendus, kuidas mind töölt vabastada,” ütles Kingo Delfile, kui uudis tema kohtuteest välja tuli.
Kohtukaigast on Kingo aga oma endiste tööandjatega vedanud varemgi ja vaidlustes õiguse saanud.
Kingo töötas politsei- ja piirivalveametis (PPA) kuni 2011. aasta mai lõpuni Tartu kriminaaltalituse uurijana ning alustas kaks päeva hiljem tööd MTA-s juristina. Olles töötanud juba üle aasta MTA-s, koostas Tartu politseijaoksonna ülemkonstaabel 2012. aasta septembris Kert Kingole väärteoprotokolli, kuna Kingo jättis 2011. aasta mais pärast ametikohalt lahkumist esitamata nõuetekohase majanduslike huvide deklaratsiooni.
Pea kaks nädalat hiljem esitas Kingo vastulause, milles märkis, et asudes pärast ametist lahkumist tööle maksu- ja tolliametisse, oli just viimane deklaratsioonihoidjaks ja esitas seega huvide deklaratsiooni oma uuele tööandjale. Vastulause rahuldati osaliselt ning lõpetati, kuna Kingo süü ei olevat suur.
Selle aga vaidlustas Kingo taaskord, märkides, et juhtumil puuduvad väärteo tunnused ja tema tegutses igati õigesti, kui esitas deklaratsiooni MTA-le. Kaebust ei rahuldatud, mispeale esitas Kingo Lõuna prefektuurile uue kaebuse, mis jõudis Tartu Maakohtusse. Kingo märgib seal, et väärteomenetluse lõpetamise määrus on põhjendamata ning temal puudub igasugune süü talle inkrimineeritavas teos. Kohus luges kaebust põhjendatuks ja rahuldas selle.
Maksu- ja tolliametis töötades sai Kingo aga 2017. aasta jaanuaris jällegi distsiplinaarkaristuse, millega vähendati ta palka neljaks kuuks 20% võrra. Juristi haridusega Kingo kaebas otsuse edasi Tartu halduskohtule, nõudes käskkirja õigusvastaseks tunnistada ja tühistada. Kingo hinnangul oli käskkiri motiveerimata ja jäi selgusetuks, milles süütegu seisneb. Lisaks olevat karistus talle omistatud süü kohta liialt range. 21. märtsil 2017 otsustas MTA otstarbekuse kaalutlusel käskkiri tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Kohtu hinnangul oli käskkirjaga rikutud Kingo õiguseid.
Allikas: Delfi.ee
Eipre ABKohus kuulutas välja kultuurkapitali raha raisanud Avo Viioli pankroti
Viru maakohus kuulutas esmaspäeval kultuurkapitali taotlusel välja oma kunagise juhi Avo Viioli eraisiku pankroti.
Viiol riisus aastatel 1999-2002 kultuurkapitalist ametiseisundit kuritarvitades 8 521 910 krooni ehk 544 649 eurot, millest ta on praeguseks tagastanud 5326 eurot. Viiol väitis, et mängis selle raha kasiinodes maha.
Võla tagasinõudmisega tegeleb , kuid viimane makse Viiolilt laekus 2016. aastal.
Ajutise halduri aruande kohaselt on Viiol töötanud enda äriühingutes OÜ Viru Äriteenindus ja Julius Consult OÜ ning osutanud nende äriühingute kaudu teenust kohalikele omavalitsustele Ida-Virumaal, sealhulgas Alutaguse vald, Jõhvi vald, Toila vald, Narva-Jõesuu linn, Kiviõli linn, kuid tänaseks on kogu raha kulutatud.
Kultuurkapitali nõuet neist summadest Viiol rahuldanud ei ole ning seetõttu on olnud tõenäoliselt tegemist võla tasumisest pahatahtliku hoidumisega.
Töötasu ega juhatuse liikme tasu võlgnik endale ei maksnud, mida oleks saanud täita.
Seetõttu pöördus kultuurkapital kohtusse pankrotiavaldusega.
Võlgniku pankrotivaraks on ka pärandvara kahel erineval aadressil.
Kultuurkapitali esindaja vandeadvokaat ütles, et tänaseks on õnnestunud 545 791,29 euro suurusest nõudest rahuldada vaid 5326 eurot.
“Loodame, et töö tulemusel vara realiseerimisest ja võlgniku jooksvatest sissetulekutest laekub meile rohkem raha, kui siiani ,” märkis ta.
Pankroti väljakuulutamisel muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab ajal. Võlausaldajad teatavad hiljemalt kahe kuu jooksul kõigist oma nõuetest võlgniku vastu.
Esimene võlausaldajate koosolek toimub 17. juunil. Pankrotivara müüki võib alustada kohe pärast võlausaldaja esimest üldkoosolekut, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole teisiti otsustanud.
Väljamaksete tegemisel pankrotivarast on aluseks jaotusettepanek. Jaotusettepanek on dokument, milles on märgitakse tunnustatud nõuded, nende rahuldamisjärgud ja jaotise suurused. Jaotusettepanek sisaldab ka andmeid vara müügist saadud raha kohta, pankrotivarasse laekunud ja jaotamisele kuuluva pankrotivara kohta ning võlgnikul teistelt isikutelt saada oleva vara kohta.
Eipre märkis, et lõppemisel võib kohus otsustada algatada kohustustest vabastamise menetluste, mis kestab umbes 5-7 aastat. “Seda siis, kui võlgnik on rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses ning ei ole rikkunud oma kohustusi, kahjustanud võlausaldajate huve ja pole süüdi pankrotikuriteos. Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja mitte varjama saadud tulusid ja vara. Kahjuks siiani pole meie nõuet küll arvestatavas ulatuses võlgniku poolt rahuldatud,” ütles ta.
Allikas: https://www.err.ee/946245/kohus-kuulutas-valja-kultuurkapitali-raha-raisanud-avo-viioli-pankroti
Eipre ABAvo Viioli pankrotiasjas kestavad nõuded kümme aastat
Kui varem tehtud kohtulahendist tulenev nõue oli kultuurkapitalilt miljoneid kroone riisunud Avo Viioli (pildil) asjas aegumas, siis pikendab nõude aegumist vähemalt kümneks aastaks.
Kultuurkapitali esindaja vandeadvokaat sõnul esitas kultuurkapital märtsis Viru maakohtule avalduse Avo Viioli pankroti väljakuulutamiseks. Viiol riisus aastatel 1999 kuni 2002 tegevdirektorina kulutuurkapitalilt üle 8 500 000 krooni. Väidetavalt mängis ta selle raha maha kasiinos. Praeguseks on Viiol riisutud 545 791,29 eurost tagasi maksnud 5326 eurot.
Pankroti väljakuulutamisel esitavad võlausaldajad oma nõuded. Need märgitakse ära pankroti lõpetamise määruses. „Pankroti lõpetamise määrus on oma kõigi võlausaldajate nõuete täitmise osas täitedokumendiks, millest tulenevad nõuded aeguvad samuti kümne aastaga – kui kohus ei otsusta just võlgnikku kõigist kohustustest vabastada,“ selgitas advokaat Merit Tammik.
„Nõuete aegumine peatub pankroti väljakuulutamisel ja algab uuesti lõppedes,“ selgitas advokaat.
Allikas: Õhtuleht
Eipre ABKultuurkapitali raha riisunud Avo Viiol: ma pole võimeline seda võlga tasuma
PANKROT: Võlgnik võidakse aastate pärast võlast vabastada
Jõhvis elav ja tegutsev kultuurkapitali endine tegevjuht Avo Viiol, kes aastaid tagasi kultuurkapitalilt 8,5 miljoni krooni riisumise eest süüdi mõisteti, ütles kolmapäeval Viru maakohtus, et pole võimeline tasuma seda summat, mis talt kohtuotsusega välja mõisteti.
“Ma ei ole võimeline sellist summat maksma,” rääkis Viiol kohtus. Tema sõnul on tal olnud elus raske periood, kus ta on pidanud oma lähedasi hooldama ning ei saanud seega kodust välja. “See, et ma seda maksta ei suuda, sai mulle selgeks umbes aastal 2008,” lausus ta, lisades, et ta ei oska öelda, kui palju ta suudaks võlasummast siiski ära maksta. Samuti süüdistas Viiol ajakirjandust endavastastes rünnakutes.
Makstud 5300 eurot
Eesti kultuurkapital esitas käesoleva aasta märtsis Viru maakohtule avalduse Avo Viioli pankroti väljakuulutamiseks. “Avo Viiol riisus aastatel 1999 kuni 2002 tegevdirektorina ametiseisundit kuritarvitades omastamise teel talle usaldatud ja tema korralduses olnud Eesti kultuurkapitali vara kokku 8 521 910 krooni ulatuses. Väidetavalt mängis ta selle raha maha kasiinos,” sõnas kultuurkapitali esindaja .
Avo Viioli vastu algatati 2012. aastal , mille aluseks oli kriminaalasjas tehtud kohtuotsus. Praeguseks on õnnestunud võlausaldaja ligi 545 780 euro suurusest nõudest rahuldada vaid 5326 eurot.
Eipre ütles, et Viioli ainsaks väärtust omavaks varaks on kultuurkapitalile teadaolevalt osalused osaühingutes Viru Äriteenindus ja Julius Consult. Viiol on neis mõlemas juhatuse liige, kuid võlausaldajal ega pole äriühingute turuväärtusele võimalik hinnangut anda, sest viimased majandusaasta aruanded on 2016. aasta kohta.
“ jooksul pole õnnestunud võlgnikule kuuluvaid osasid praeguseni realiseerida. Arvame, et võlgnik on ning võib-olla ta ka varjab vara,” sõnas Eipre.
Ta lisas, et on kultuurkapitalile ainus võimalus veel raha tagasi võita. Ta ei arvanud ka, et võiks raugeda, sest sellisel juhul peaks võlausaldajal puuduma huvi protsessiga edasi minna ning seotud kulusid kanda. “Meie arvame, et ei rauge, sest kulud oleme me nõus katma,” märkis ta.
Eipre ütles, et kui kohus määrab ajutise , siis see peab tegema kindlaks võlgniku varalise seisundi ning selle, kas kultuurkapitalil on võimalik raha tagasi võita ning miks võlgnik üldse pankrotti läks.
“Avo Viiol riisus kultuurkapitali tegevjuhina ettevõtet ja selle tagajärjel on ettevõttest välja rännanud 8,5 miljonit krooni, mis väidetavalt on kasiinos maha mängitud. Minu hinnangul ei ole tegemist õiguspärase ja heauskse käitumisega, nagu Viiol siin rääkis, et tal on olnud raske elu jne,” sõnas Eipre.
Võidakse võlast vabastada
Ta tunnistas, et võib juhtuda, et Viiolilt võlga kätte ei saada ning sellele lisanduvad veel kulud. “Aga võib juhtuda, et me saame siiski tagasi kas või osa raha, mis katab ära kulud, ning kultuurkapital jääb vähemalt osaliselt ka plussi. Kuid pole ka mõistlik abitult istuda ja mitte midagi teha. Seetõttu teemegi kõik, mis võimalik, et raha kätte saada,” rääkis kultuurkapitali esindaja.
Küsimusele, miks kultuurkapital otsustas nii palju aastaid hiljem taotleda Viioli pankrotti, vastas Eipre, et muid võimalusi pärast enam pole. “Kui on ära olnud, siis ainus võimalus raha tagasi saada on ,” sõnas Eipre.
Ta märkis, et selles pole teada, et oleks veel osapooli, kes võiksid nõuete puhul vaielda. Kui selliseid osapooli ei ilmne, võib see läbi saada ka poole aastaga. “Siis on kohtul õigus otsustada, kas ta vabastab Viioli võlgadest − võlgadest vabastamise periood on iseenesest viis aastat. Kui Viiol selle perioodi jooksul kenasti käitub, ehk proovib ikka tööl käia ning maksab ka võlausaldajatele raha, siis on võimalik, et ta vabastatakse võlgadest. Aga see on kohtu hinnata,” ütles Eipre.
Kohus teeb lähiajal lahendi Viiolile ajutise halduri määramise kohta.
Allikas:Põhjarannik
Eipre ABSinu võlg on suurem kui mul: ärimees Aivo Pärn ei taha Vichmannile-Pruulile raha maksta, sest nõuab ise neilt hoopis suuremat summat
Sel nädalal teatas Marcel Vichmannile ja Tiit Pruulile kuuluv Go Group advokaadi vahendusel, et nõuavad kohtu kaudu ärimehe Aivo Pärna pankrotti. Mees olevat neile võlgu üle kahe miljoni euro, millest kohtuotsusega on välja mõistetud 400 000 eurot. Pärn aga seda maksta ei taha, sest väidab, et Go Group on hoopis talle ja palju suurema summa võlgu!
Uuel nädalal läheb edasi kohtuistung Aivo Pärna eraisiku pankroti väljakuulutamiseks ning millele Pärn ise vastu vaidleb, kinnitades, et ta ei ole . Nimelt taotleb suur transpordiettevõte Go Group Pärna pankrotti, sest viimane ei ole suutnud Tiit Pruulile ja Marcel Vichmannile kuuluvale firmale võlgu tagastada.
Go Groupi esindaja, vandeadvokaat informeeris sel nädalal pressiteate vahendusel avalikkust, et istungid Pärna üle jätkuvad ning selgitas pankroti taotlemise tagamaid. “Arvestades, et võlgnikul on osalused äriühingutes, mis on likvideerimisel või, mille suhtes on tehtud kustutamishoiatus või on need asutatud sissemakset tegemata, siis on osaluste realiseerimine võlgnevuse katteks väga ebatõenäoline. Eeltoodust tulenevalt on Aivo Pärn ilmselt ning võlgniku ei ole ajutise iseloomuga,” kirjeldas Eipre.
“Vaidlen pankrotiavaldusele vastu kuna see on põhjendamatu – ma ei ole ,” ütleb Aivo Pärn. “Vastab tõele, et mul tuleb tasuda viidatud tsiviilasjas tehtud kohtuotsuste alusel AS-ile Go Group 407 090, 95 eurot, kuid ma ei ole seda teinud, sest mul on omakorda suurem vastunõue AS Go Group suhtes. Tõele ei vasta väide, mille kohaselt on mul täiendavalt kohustus Go Groupi ees summas ca 2 miljonit eurot.”
Pärn on varasemalt Eesti Ekspressile käimasolevat saagat põhjendanud sellega, et talle antud raha ei olnud laen, vaid õigusabikulude katmine heade äripartnerite Vichmanni ja Pruuli poolt, “laenudena vormistatud toetus”.
Värvika minevikuga Aivo Pärn on tegutsenud samuti transpordiäris, olnud Tarbusi omanik ning selle liitmisel teiste bussifirmadega olnud ka Vichmanniga koos GoBusi omanikeringis. Pärn on aga seotud ka rea ettevõtetega, mis pea kõik on kas likvideerimisel, pankrotis või on esitamata majandusaasta aruannetega. Samuti on mees olnud seotud pidevate süüdistustega korruptsioonis ning ta on altkäemaksu andmises ka varem süüdi mõistetud.
Allikas: Ärileht
Eipre ABJätke pankrotihaldurite tasud rahule
Pankrotihaldurite tasustamise süsteemi ei peaks muutma enne, kui on olemas selged ja toimivad alternatiivid, kirjutab vandeadvokaat ja pankrotihaldur Terje Eipre.
Leian, et seaduse autorid ei ole suutnud välja pakkuda arusaadavat kvaliteetset, uuel tasemel lahendust pankrotihaldurite tasustamiseks, arvestades Eestis väljakujunenud menetluste osapoolte käitumismustrit ning kohtupraktikat. Tasu süsteem ei paku kindlust ei summa ega printsiibi osas, milliseks kujuneb halduri tasu töö vastuvõtmisel, mida ei saa aktsepteerida. Ka pankrotihaldur soovib töö vastuvõtmisel teada, milline on tema tasu (nagu see on teada töötajatel, ametnikel, kohtunikel, jms.).
Pankrotihalduri tasu on kehtiva seaduse kohaselt prognoosimatu pigem menetlusosaliste (kohtuvaidlused, vara peitmised, andmete esitamata jätmine, menetlus politseis 3 aastat, jms), mitte aga pankrotihalduri tegevusest tulenevalt. Näiteks võib kohtuvaidlus kesta aastaid ja tihti ei tee ka kohtud pankrotiasjades lahendeid seaduses toodud tähtaegadel, vaid kuid hiljem. Pankrotimenetlust ei saa aga loomulikult lugeda lõppenuks enne lahendi saabumist.
Pankrotihalduri tasustamine pankrotiseaduses praegu sätestatud põhimõtete alusel motiveerib pankrotihaldurit tegutsema pankrotivara võimalikult suures mahus tuvastamise ja realiseerimise ning kiire menetluse nimel ja tagab talle kohtu hinnangul õiglase suurusega tasu.
Ületasustamine on väärarusaam
Üksikud suured pankrotihalduri tasud on avalikkusele kujundanud pankrotihalduri justkui ületasustamisest väära arusaama. Tegelikult on oluline mõista, et pankrotihalduri tasud on meil pigem madalad, kuna pankrotivara puudub. Keskmiselt on halduritele välja mõistetud 1000-2000 eurot koos riiklike maksudega aastaid kestva menetluse kohta, millest osa võib jääb pankrotihalduril tihtilugu ka üldse saamata. Väga oluline on rõhutada, et pankrotihalduri tegevust ei saa käsitleda äritegevusena, kuivõrd pankrotihaldur esindab avalikku huvi ja peab tagama ühiskonnas õiguskindluse põhimõtte toimimise.
Kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse ilma pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest (sageli kohus just nii määrabki, sest võlgnik on varatu ja keegi võlausaldajatest ei ole kohtu deposiiti tasunud).
Riigi vahenditest ei hüvitata halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot. See tasu on juba alates 2006. aastast püsinud muutumatuna. Sama tasumäär kehtib ka juhul, kus kohus on võlgniku pankroti välja kuulutanud, kuid võlgniku varast ei jätku menetluskulude kandmiseks. Need numbrid on madalamad nii õpetajate kui ka arstide palkadest. Tegelikkus on see, et 13 aastat muutumatuna püsinud tasud ei suuda tagada pankrotihalduri kutse jätkusuutlikkust.
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda on riigi poolt loodud organisatsioon, mille liikmeteks on kõik valdkonnas tegutsevad pankrotihaldurid ja kohtutäiturid. Koja visioon on kasvatada Eestist võlavaba kultuuriga ühiskond, teadvustades võlavaba elu väärtusi ning anda inimestele nõu, kuidas planeerida oma finantskäitumist nii, et võlad jääks üldse tekkimata. Seda me ka oma töös igapäevaselt püüame teha ning oleme katsunud ikka hakkama saada!
Allikas: Äripäev
Eipre ABMeelis Lao läks pankrotti, tema ainsaks varaks on viis vana püssi
„Minu ümber ja mu elus on praegu suhteliselt suured muutused. Olen väsinud minevikus sobramisest. Elu on edasi läinud.“ Need on mitu aastakümmet krimi- ja glamuuriveergudel mürglit teinud Meelis Lao ainsad sõnad Ekspressile. Mees, keda on peetud lausa Eesti allilma üheks liidriks, annab mõista, et on keeramas oma elus täiesti uut lehekülge. Lubab, et tema värsketest ja üdini legaalsetest tegemistest me veel kuuleme.
Megatehing või maksupettus
Lao eraisiku pankrot jõustus riigikohtu otsusega detsembri keskel. Aga selle juured ulatuvad 2007.aastasse. Lao ühemehefirma ML Investeeringute OÜ tegeles toona investeeringute ja konsultatsioonidega. Firma bilansis leidus aktsiaid, seadmeid, ehitisi, isegi hobune. Lao nõustas kliente Eestis, Venemaal ja Briti Neitsisaartel. Kuid tema erihuviks sai Venemaa nafta- ja gaasiäri.
Majandusbuumi laineharjal 2007. aasta sügisel sõlmis Lao megatehingu, sisenedes 59 miljoni krooniga (3,8 miljonit eurot) Venemaa energeetikaärisse.
Selle raha eest ostetud hinnaliseks kaubaks oli informatsioon, mis pidi tagama otsetee ärisse, kus sadu miljoneid dollareid maksvatelt mereplatvormidelt pumbatakse naftat ja looduslikku gaasi.
Skandaalse tehingu sõlmis Lao ärimees Raivo Paala ettevõttega.
Ostetud kaup pidi sisaldama kallihinnalist infot, täpsemalt „toornafta ja loodusliku gaasi kaevandamiseks konstrueeritud meremaardlaid projekteerivate ja tootmiseks vajalike ettevõtete ning isikute kontakte“ ning „nafta- ja gaasijuhtmete uudse isolatsioonitehnoloogia esialgset kirjeldust“ koos „Vene Föderatsioonis tootmisõigust omava ettevõtte ning selle võtmeisikute kontaktidega“. Lisaks kohustus Paala firma kasutama kõiki „tema valduses olevaid vahendeid ja suhteid“ selleks, et aidata Lao ettevõttel saada viieks aastaks eelmainitud toodete ja tehnoloogiate ainuesindusõigus Venemaal.
Maksuametnikele tundus „telefoniraamatu“ ost 59 miljoni krooni eest pisut liiga naiivne selgitus. Maksuamet leidis, et tehing on fiktiivne. Et müüdi lihtsalt sooja õhku ja asja eesmärk oli käibemaksupettus.
Oktoobris 2014 jõustunud kohtuotsustega tuli Laol ja tema raamatupidajal solidaarselt tasuda nende juhitud firma maksuvõlg, üle 570 000 euro – summa, mille ulatuses oli Lao firma tehinguga ebaõiglaselt oma käibemaksu tasumise kohustust vähendanud.
Lao vaidles vastu. Tehingu tõestuseks esitas ta muuhulgas CD-plaadi, millel üsna suvalised naftaplatvormide ja nende elementide fotod ilma nimede, mõõtkavade ja muu elementaarse infota.
Serveerivad suvalisi pabereid
Lao kinnitas, et tema ärihuvid Venemaal on siiski tõsised. Ta rääkis sõlmitud suhetest Venemaa suurte energiakompaniidega, nagu Rosneft ja Gazprom, samuti Kasahstani energiahiidudega. Väitis, et mitmega on läbirääkimised peetud ja eelkokkulepped sõlmitud platvormide ehitamiseks.
Kasahstani riigifirmale KazMunaiGas olla tehtud äriline pakkumine lausa kõige kõrgemal tasemel: Lao väitel andis tema firma koostööettepaneku Kasahstani presidendile üle meie president Arnold Rüütel isiklikult.
Soetatud tehnoloogia täpsemat kirjeldust aga ei saavat maksuametnikele vabatahtlikult anda, sest see olevat suur ärisaladus: kirjeldus on koostatud Moskva lähistel Vladimiri linnas asuva Venemaa teadustehnoloogia keskuse poolt, tehnoloogia on patenteeritud, vastava info kasutamine väljaspool Venemaad keelatud.
Lao ja Paala serveerisid maksuametnikele igasuguseid pabereid, näiteks pakuti tehingu tõestamiseks ühe „energeetilise kompleksi“ ehitamise äriplaani Tomskis. Nende puutumus naftaärisse pani maksuametnikke õlgu kehitama: palju paljasõnalisi väiteid ja asjasse mittepuutuvaid dokumente.
Kummaliseks osutus ka „Venemaa varanduse“ eest tasumine: 59 miljonist kroonist maksis Lao firma dokumentide põhjal vaid 3 miljonit ja sedagi väidetavalt sularahas. Ülejäänud summad jäidki maksmata. Maksuamet jäi endale kindlaks: tegemist oli teadliku ja tahtliku maksude tasumisest kõrvale hoidmisega, valeinfo esitamisega, maksukohustuse vältimisega, sisult maksupettusega.
Seetõttu võeti solidaarselt vastutusele juhatuse liikmed Meelis Lao ja tema raamatupidaja Margit Viiart. Vastutusotsusega keerati firmale esitatud maksunõue juhatuse liikmete kraesse.
2009. aastal ei saanud maksuamet nõude rahaks pööramisega hakkama. Lao firma teenis veel paar aastat varem üle 200 miljoni krooni kasumit. Aga sel hetkel, kui pangakontode arestimiseks läks ja hakkas maksunõudele katet otsima, oli ML Investeeringute OÜ varast lage. Firmale kuulus vaid üks hobuveotreiler ning näpuotsaga börsiaktsiaid.
Paljas kui püksinööp
Aastaid vaieldi kohtus maksuotsuse üle, kuid lõpuks jäi see jõusse. 2017.aastal nõudis maksuamet Lao pankrotti. Veli Kraavi tegi kindlaks, et ka mees ise on paljas kui püksinööp. Ei ole rahavooge, sõidukeid, kinnisvara, äriosalusi, väärtpabereid, isegi mitte väikelaevu. Mehe LHV pangakonto on nullis ja Swedbanki oma lausa miinuses. Alles see oli, kui Lao esines telesaates „Radar“, andes intervjuu oma nooblis kodus ning sõidutades ajakirjanikku BMW sedaaniga. Majanduslikke raskusi mitte mingisuguseid!
Lao arvas üha, et talle tehakse ülekohut. Ka läinud aastal ei tahtnud ta leppida vana maksunõudega ega sellest tuleneva . Ta otsis võimalust pöörduda Euroopa Kohtusse, leides, et temast on üle sõitnud maksuameti repressiivteerull.
Lao lõi letti värsked argumendid. Kui maksuameti arvates oli 59 miljoni tehing umbluu, siis Lao üritas tõestada, et kaubaks olnud oskusteave on väga väärtuslik ja sellega teenitakse päriselt raha. Uute paberitena käis ta välja M. Gubkini nimelise vene riikliku nafta- ja gaasiülikooli värske eksperthinnangu ning väljavõtted pilootseadme katsetuse aruandest. Nende kohaselt olevat asi väga perspektiivne ja tehnoloogiale analooge maailmas pole. Ebaõiglase maksunõude tõttu ei saanud Lao firma seda kallihinnalist oskusteavet kasutusele võtta ja rahaks pöörata!
See mõttekäik ei kõlanud ametnikele veenvalt. Nad leidsid, et tänased paberid ei tõesta tehnoloogia ja oskusteabe kümne aasta tagust väärtust. Uued tõendid ei muuda vana asja kuidagi usutavamaks, jutt on ikka sama „fragmentaarne ja umbmäärane“.
luges Lao võlgu kokku 9 miljoni euro ulatuses. Mõnikümmend tuhat eurot oli mees sees ärimees Olav Miilile. Kuid suurim kohustus – üle 8 miljoni euro – oli Laol hoopis kellegi Venemaa ettevõtja Eduard Zhelezkini firma ees. Maksuameti nõue ei olnud selle kõrval midagi erilist.
Lao kinnitas, et ta pole . Seda tõendas tema arvates asjaolu, et ükski teine võlausaldaja peale maksuameti tema maksevõimes ei kahtle ega ole pankrotiavaldust esitanud.
2018. aasta aprilli alguses kuulutati välja Lao pankrot. Mees sai ka ärikeelu. Viis relva olid tema ainsaks ametlikuks varaks.
Lao on omamoodi suhtekorraldajana olnud viimastel kümnenditel seotud lugematu hulga erinevate afääridega, alates peaminister Mart Laari pilditulistamise skandaalist, lõpetades jõumeetoditega Viru tänava McDonald’sis. Mees on figureerinud keskturu huvigruppide arveteõiendamises (hiljem mõrvatud abilinnapea Mait Metsamaa otsis Laolt kaitset raevunud turujuhi Vadim Polištšuki eest), klaarinud kinnisvaratülisid, olnud seotud Eesti Raudtee erastamisega jne.
Viimaste aastate tegemistest on teada, et 2016. aastal osales ta kahe kange naabri – Hillar Tedre Porto Franco keskuse ning Capital Milli maavaidluste lahendamisel Tallinnas Admiraliteedi basseini ääres.
Samuti räägitakse, et 2017. aasta kevadel käis Lao Minicrediti Martin Krupi juures, püüdes teda survestada mitte nii innukalt uurima Minicrediti variomaniku Kristian Kesneri halvasti lõhnavaid rahakandeid.
Krupp kinnitab, et selline kohtumine leidis aset. Sisse astus Meelis Lao, esindas Kesneri huve, kuid volikirja tal ette näidata polnud. „Selget sisu tema sõnumil ei olnud, aga ta viitas, et tegeleme liiga aktiivselt Minicrediti asjade uurimisega.“
Üldiselt jätab Lao Krupi arvates korrektse inimese mulje. „Minu teada on ta alati soliidselt asju ajanud… Teinekord lihtsalt liiga hästi asjadest informeeritud.“
LAO ARSENAL: VIIS TUKKI KOGUVÄÄRTUSES 1200 EUROT
Advokaat esitas 2018. aasta märtsis nimekirja Laole kuuluvatest relvadest. Viie tuki turuhinnaks pakkus ta kokku vaid 1200 eurot. Tegemist oli mehe ainsa ametliku varaga.
Pildil ülevalt vasakult:
 Heckler & Koch SFP9 püstol
 Heckler & Kochi poolautomaatne püstol P7M13
 Glock-43 püstol
 Beretta S686 Sporting jahipüss
 Sauer 202S jahipüss
TEFLONMEHE VÄRVIKAD SEIKLUSED LÄBI AEGADE
1980NDAD Meelis Lao tutvub Rataskaevu tänava saalis poksitrennis mitmete hilisemate kurikuulsate allilmategelastega, nagu Tarankov, Lvov, Malinovski, Dikajev, Paulus ja Arakas.
1988 Lao on koos trennisõber Kalev Kurega (pildil) kohtu all ja mõistetakse süüdi ebaseaduslikus vabaduse võtmises (Lao ja Kurg tabasid korterivarga ning viisid ta ööpimeduses Männiku karjääri „tõsisemale jutuajamisele“). Lao on äriga alustavate Andres Saame, Hannes Tamjärve, Peeter Luige ja Sulo Muldia „turvadirektor“.
1991 ENSV juunioride karatemeister Meelis Lao teeb tippspordiga lõpparve ja siirdub ärisse. Hakkab Aasiast kontoritehnikat ja tekstiili tooma.
1992 Politsei on nõrk, banditism lokkab. Laost kujuneb tänu tema sidemetele ja võitlusoskustele ideaalne „suhtek orraldaja“. Ta vahetab dressid ülikonna vastu. Piisab tema nime mainimisest, et „katusepakkujad“ enam ei kimbutaks. Lao aitab Tamjärvel ja Mõisal „vene räkitit“ noorest Hansapangast eemal hoida.
1995 Laole tehakse spordiklubist Flexer väljumisel atentaat. Automaadivalangus saab ta ühe kuuliga pihta. Tema elu päästab taskus olnud telefon. Spekuleeritakse, et Lao on seotud Koit Pikaro tagandamisega ning „kandideerib“ Tallinna allilma liidri kohale. Lao 29. sünnipäevale Viimsi talveaeda saabuvad Krasnodari, Permi ja Kaasani maffiajõukude esindajad, tunnistades, et „kallis Meelis“ on neile autoriteet. Lao ütleb Ekspressile, et suurte ja väikeste sulide maailma ei peaks valitsema sissesõitnud, vaid ikka kohalikud. Ta tahab korra majja saada („Varastada võib, tulistada mitte“) ning suvalised röövlibanded järsult paika panna. „Ma olen võimeline jõuga kehtestama tsiviliseeritud käitumisnormid seal, kuhu politseikordnik ei ulatu,“ ütleb Lao.
1996 Lao palkab püstolite, automaatide ning kuulivestidega varustatud ihukaitsjad, kellega liigub kümme aastat. Hiljem väidab, et elas üle koguni seitse atentaadikatset. Näiteks ühes episoodis ootasid killerid teda granaadiheitjaga tema kodu juures.
1997 Teine atentaat. Flexeri spordi klubi ees prügi kastis plahvatab kaugjuhitav pomm. Lao saab vigastada. Helsingi kohus mõistab Laole kahekuulise tingimisi vangistuse 18 000 liitri salapiirituse toimetamise eest Soome.
1998 Lao teeb koos Pärnu ärimehe Tiit Massoga tervisejooksu. Pärnu mees lastakse jooksurajal Lao kõrval maha. Lao tellib endale Saksamaalt soomustatud BMW (pildil), makstes selle eest ligi 400 000 eurot. Ta tegeleb metalli ja naftatoodete transiidiga Venemaalt läände. Samuti puuviljade hulgimüügiga (Megaviljad), alkoholi- ja tubakatoodete impordiga.
2000 Madis Jürgen kirjeldab persooniloos „Jõuline notar“ kohtumist Meelis Laoga: „Tal on õrn pehme hääl, nagu Koit Toomel, ja raudne käepigistus, nagu Johannes Kotkasel. Hästi valitud lips, terane pilk, kohvilaual trummeldavad sõrmed ja kollektiiv turvamehi läheduses.“
2001 FBI andmetel on Lao Peterburi organiseeritud kuritegevuse esindaja Eestis, mees lükkab info ümber. Linnapea Jüri Mõisale (pildil) heidet akse teravalt ette sooja sõprust niisuguse „gängst eriga“.
2004 Lao hakkab koos Mõisa, Tamjärve, Toomas Sildmäe ja Even Tudebergiga tegema transiidiäri. Nende firma MetaEks soetab 1550 tsisternvagunit ja rendib need välja. Äri lõpetab pronksiöö.
2005 Lao on kohtu all süüdistatuna omavolis. Ta lahendab Viru tänaval McDonald’si majas hoone rentniku ja omaniku vahelist tüli sel moel, et ei lase kiirtoidurestorani töötajaid majja. Ta pääseb süüdimõistmisest.
2006 Lao tunnistab kaitsepolitseile, et teenis kurikuulsas maadevahetuse protsessis sõber Einar Vettuse (pildil) abiga üle poole miljoni euro.
2007 Äripäev paigutab Lao Eesti rikaste edetabelis kõrgele 27. kohale.
2008 Lao ja tema firma ML Investments Group mõistetakse süüdi maksukuriteos.
2009 Laod süüdistatakse vägivallatsemises ja avaliku korra raskes rikkumises. Ta on klohminud üht inimest ööklubi BonBon juures. Mõistetakse lõpuks õigeks. Mees alustab õpinguid Tartu ülikoolis, erialaks sotsiaaltöö.
2016 Esineb noore profipoksija Rain Karlsoni (pildil)mänedžerina. Ta väidab, et Eestis tal ärisid enam ei ole, küll aga Venemaal. Ekspress kirjutab, kuidas Lao osaleb Porto Franco ja Capital Milli tüli klaarimisel.
2018 Lao saab ärikeelu. Riigikohtu otsus jõustab lõplikult ka mehe pankroti. Lao advokaat : “Vaidlus maksunõude üle jätkub.”
Eipre ABKuidas saada kohtu kaudu oma võlgadest priiks?
Kohtu kaudu kohustustest vabastamine võib võlgnikule tunduda küll päästev tee, aga tegelikult on nõnda võlgadest lahti saamine pikk ja keeruline protsess.
Makseraskustes elamine on äärmiselt keeruline ja närvesööv. Sellesse olukorda satutakse erinevatel põhjustel – võib-olla tehti liiga uljaid plaane, võeti mõttetuid riske või nurjus ettevõtte äriplaan hoopis selle omanikust mitteolenevatel põhjustel. Üks võimalus alustada elu n-ö puhtalt lehelt on pankrotimenetluse läbimine ja selle protsessi käigus oma võlgadest vabanemine.
Kuidas alustada?
Algatuseks peaks koostama ausa ja ülevaatliku nimekirja kõikidest oma kohustustest ja varadest. Kui seda ise kodus teha ei oska, aitab võlanõustaja. Oluline on oma vara mitte üle- ega alahinnata.
Järgmise sammuna peaks kriitiliselt hindama oma sissetulekut ning seda, millises summas oleks võimalik mõnda aega pingutades seda suurendada. Kui neid kaht asjaolu analüüsides on selge, et maksejõuetus ei ole ajutine, on aeg esitada pankrotiavaldus. Koos pankrotiavaldusega või hiljemalt esimeseks võlausaldajate üldkoosoleku ajaks tuleks esitada ka kohustustest vabastamise avaldus. Kohustustest vabastamise menetlus algab pärast pankrotimenetluse lõppemist. Nüüd on kohtul õigus otsustada, kas konkreetse võlgniku puhul tuleks algatada kohustustest vabastamise menetlus või mitte.
Tegu on otsusega, mis võib kalduda nii ühele kui ka teisele poole. Nimelt ei kuulu eraisiku pankrotiotsuse juurde sugugi mitte nn automaatne võlgadest vabastamine, vaid seda rakendab kohus vaid siis, kui on veendunud, et võlglane ei varja oma tulusid ja vara ning ka tegelikult annab endast kõik, et võlausaldajate nõudeid rahuldada.
Võlglase panus
Riigikohtu avaldatud värskest tänavust aastat käsitlevast analüüsist nähtub, et selle koostamise ajaks oli jõustunud 58 kohustusest vabastamise menetluse lõpplahendit. Nendest tervelt 42 kohtuasjas keelduti võlgnikku kohustustest vabastamast, vaid 14 juhul võlgnik vabastati võlgadest ning kahel juhul lõppes menetlus põhjusel, et võlgnik suutis enne kohustustest vabastamise menetluse lõppu võlad ära maksta.
Võlgadest vabastamine ei ole iga pankrotimenetlusse sattunud eraisiku õigus kohtuprotsessis, vaid kohus läheneb igale juhtumile just selle asjaoludest lähtuvalt.
Võlgniku vabastamine võlgadest on välistatud näiteks siis, kui ta on süüdi mõistetud pankrotikuriteos, pole teinud omalt poolt eriti midagi selleks, et enda nutust olukorda parandada (näiteks pole läinud tööle), on varjanud oma vara või palka ning ei ole andnud kohtule nõutavat infot.
Kokku on keeldumise aluseid kaheksa.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võlgadest vabaks saamine sõltub suurel määral võlglase enda püüdlustest, aktiivsusest ja muidugi aususest.
Kui tema siiras eesmärk on alustada elu puhtalt lehelt ning ta ka aktiivselt selle nimel tegutseb, on suuremad šansid, et kohus otsustabki võlgadest vabastamise kasuks.
Allikas: http://maaleht.delfi.ee/news/seadus/seadus/kuidas-saada-kohtu-kaudu-oma-volgadest-priiks?id=84650811
Eipre ABKas keskastme juht vastutab äriühingu maksuvõla eest?
Äsja riigikogus vastu võetud maksukorralduse seaduse muudatused võivad panna töötajad kaasvastutavaks äriühingu võla eest, kirjutab advokaadibüroo Eipre & Partnerid vandeadvokaat Terje Eipre.
21. novembril kiitis riigikogu heaks maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis sätestab võimaluse nõuda maksuvõlga äriühingu tegelikelt juhtidelt.
Nagu eelnõus on selgitatud, tuleb maksuhalduri praktikas ette, et formaalsed äriregistrisse kantud juhatuse liikmed on varatud, neil ei ole ülevaadet juhitavast ühingust ja neil ei ole ka mingisugust huvi ning võimekust tegeleda juhatuse liikmel lasuva hoolsuskohustuse, sealhulgas maksukohustuse täitmisega, ning on ilmne, et nende roll on täita vaid seadusest tulenevat formaalsust.
Juriidilise isiku seaduslik esindaja peab tagama seadusest tulenevate kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Juhul, kui esindaja on oma tegevusega põhjustanud esindatava maksuvõla, mida esindatav ei ole võimeline tasuma, on seaduse järgi põhjendatud nõuda kohustuse täitmist isikult, kes oli vastutav selle kohustuste täitmise eest, isegi kui ta ei ole kantud juhatuse liikmena äriregistrisse.
Selleks, et maksuhaldur ei saaks liiga usinalt vastutusotsuseid väljastada, on seadusandja selgitanud, et ühingu tegeliku juhi vastutus piiritletakse tahtlikult tekitatud maksuvõlaga.
Üks tehing toob vastutuse
Varem ei olnud maksuhalduril võimalust nõuda sisse maksuvõlga isikult, kes ei ole äriseadustiku mõttes juriidilise isiku seaduslik esindaja, kuid kellel on ühingu üle tegelik mõjuvõim (tegelik juht) ja kes on ühingut täielikult või osaliselt kontrollides teinud ühingu nimel toiminguid või tehinguid, mis on põhjustanud ühingu maksuvõla.
Küsitav on eelnõu säte, mille kohaselt kvalifitseerub tegelikuks juhiks muuhulgas isik, kes kontrollib näiteks üksikut tehingut või konkreetset toimingut. Kuidas seda peaks mõistma ettevõttes olevad ostu-müügijuhid või osakonnajuhid, kelle pädevusse ongi antud üksikute tehingute ja/või konkreetsete toimingute juhtimine? Kas nüüd võib iga äriühingus töötav inimene olla kaasvastutaja maksuvõla eest?
Seaduse muudatustes täpsustatakse, et ühingu tegelik juht on füüsiline isik, kes ei ole samas selle ühingu seaduslik esindaja ehk registrikaardile märgitud juhatuse liige, tegevjuht ega vara valitseja, kuid kellel on kontroll ühingu kohustuste täitmise üle ning kelle tahtlik tegevus põhjustab ühingu maksuvõla. Samuti nähakse ette, et kui tuvastamist on leidnud, et lisaks tegeliku juhi kõrval vastutab ühingu maksuvõla tekkimise eest muu isik, vastutab ka see muu isik tegeliku juhiga solidaarselt.
Tegeliku juhi vastutusele võtmisega soovib seadusandja pürgida ausama konkurentsi ning maksukeskkonna loomise poole. Sihiks on saavutada õiguskindlus ja -selgus, nähes seaduse tasandil ette haldusõigusliku vastutuse isikule, kes tegelikkuses on ühingu maksuvõla põhjustajaks. Eesmärgiks on efektiivsemalt tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist.
Kasu saamist ei pea tõendama
Eelnõus tuuakse esile, et mitmel juhul on osutunud ilmseks, kui tegelik juht tekitab tahtlikult kahju, näiteks suures summas sularaha väljavõtmine enda isiklikuks rikastamiseks, mille seost ettevõtlusega ei ole juhatuse liige osanud põhjendada.
Sellistel juhtumitel on maksuhaldur enamasti pidanud loobuma vastutusotsuse tegemisest, mistõttu on maksuvõlad jäänud sisse nõudmata. Selleks, et kirjeldatud olukordades saaks maksuhaldur tugeva õigusliku aluse vastutusotsuse tegemiseks, näeb kehtestav regulatsioon ette niinimetatud tegeliku võimu elemendi.
Eelnõu kohaselt võib isiklik kasu pettusest olla üks asjaolu, mis kinnitab tegeliku võimu olemasolu ning maksuseadustes ette nähtud kohustuste rikkumist tahtlikult.
Samas on seadusandja asunud seisukohale, et kasu saamise tõendamise kohustust maksuhaldurile ei saa panna. Väidetavalt tooks sellise termini määratlematus kaasa täiendavaid vaidlusi ning seejuures võib kasu kui motiivi tuvastamine maksumenetluses osutuda ülemäära keeruliseks või võimatuks.
Kui seatakse tingimus, et maksuhaldur peab tegeliku juhi vastutusele võtmisel tuvastama tahtluse, siis miks ei pea tahtluse juures maksuhaldur küllaltki olulisi nüansse tõendama? Miks ja kuidas peab süüstatud isik tõendama, et vastutusotsus on vale? Kui palju maksab vaidlus riik vs eraisik? Kas selline kohustuste jaotus on ikka proportsionaalne? Jääb mulje, et muudatused on vajalikud sellepärast, et maksuhaldur ei soovi vastutusotsuseid nõuetekohaselt põhjendada, sealhulgas asjakohaseid tõendeid koguda ning maksuamet peab igal juhul ettevõtja käest vastutusotsuse alusel raha saama.
Link: https://www.aripaev.ee/arvamused/2018/11/26/kas-keskastme-juht-vastutab-ariuhingu-maksuvola-eest