Eesti ettevõtlus on viimastel aastatel meenutanud pigem ameerika mägesid kui siledat maanteed. Kõrged hinnad, kasvavad tööjõukulud ja turu vilets olukord on pannud paljud firmad raskesse olukorda. Kui koostööpartner hakkab arveid „ajutiselt unustama“ ja kohustused jäävad venima, on võlausaldajal aeg vaadata tõtt sõnaga pankrot.
Jah, see kõlab dramaatiliselt, aga tegelikult on pankrotimenetlus üsna konkreetne ja kiire protsess – erinevalt hagimenetlusest, mis võib venida aastaid ja lõppeda küll tunnustatud nõudega, kuid juba pankrotis ettevõtte vastu, mis on varatu.
Aga kuidas see protsess päriselt käib? Ja miks on võlausaldaja aktiivsus tihti see õlekõrs, mis otsustab, kas sa näed oma raha veel kunagi või siis mitte?
Pankrot ei kuku taevast – keegi peab selle algatama
Pankrot ei teki iseenesest, selleks peab keegi – kas võlgnik ise või võlausaldaja – kohtule esitama pankrotiavalduse. Kui avaldus on kohal, määrab kohus ajutise pankrotihalduri, kelle ülesanne on uurida, kas võlgnik on tõesti maksejõuetu või lihtsalt ajutiselt raskustes. Haldur koostab aruande ja selle põhjal otsustatakse, kas pankrot kuulutada välja või mitte.
Võlausaldaja roll pankrotimenetluses
Võlausaldaja saab oma avaldust põhjendada mitmel moel. Kõige klassikalisem viis on nn pankrotihoiatus: saadad võlgnikule kirja, et kümme päeva on aega võlg tasuda, muidu läheb asi kohtusse – ja kui kümme päeva hiljem ikka vaikus, on pilt selge. Aga on ka muid tõendeid, näiteks:
- võlgnik on ise tunnistanud, et raha pole ja on maksejõuetu;
- võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara, sisuliselt muudab end aktiivselt maksejõuetuks;
- või on lihtsalt kadunud nagu kevadine lumi, lootes kohustusi vältida.
Tõsiselt tõhus abimees on ka kohtutäituri tõend: kui täitur kinnitab, et viimase kolme kuu jooksul pole võlga varapuudumise tõttu saadud kätte, on see selge märk püsivast maksejõuetusest. Kiire, konkreetne ja täiesti seaduslik. Eestis kasutatakse seda kahjuks veel liiga vähe – ilmselt on eestlane lootusrikas hing, kes usub, et äkki ikka maksab homme ära.
Aeg jookseb – ja mitte võlausaldaja kasuks
Maksejõuetu ettevõte on nagu sulav jää – mida kauem ootad, seda vähem jääb nõude rahuldamiseks alles. Paljud võlausaldajad ootavad, lootes, et ehk „maksab kohtuta ära“. Aga mida pikemaks venib avalduse esitamine, seda suurem on tõenäosus, et pankrotivarast ei jätku enam su nõude rahuldamiseks. Ja töö ei lõpe avalduse esitamisega – vastupidi. Usin võlausaldaja teeb halduriga koostööd nagu politsei ja detektiiv: jagab infot varade, lepingute ja muude asjaolude kohta. Mida rohkem detaile haldurile anda, seda suurem võimalus,et mõni ebaseaduslikult välja viidud vara tagasi tuuakse.
Üürileandjate salarelv: üürileandja pandiõigus, millest kõik räägivad, aga vähesed kasutavad
Kui oled üürileandja, on sul pankrotimenetluses üks salarelv, mis võiks panna sind end tundma nagu nutikas talumees kevadkülvi eel – üürileandja pandiõigus. See tekib automaatselt kõikidele üüritud ruumidesse toodudvallasasjadele (VÕS § 305 lg 1). Kui üürnik jääb võlgu, võib üürileandja need esemed kinni pidada ja tema nõue rahuldatakse esimeses järgus – enne teisi võlausaldajaid. Niisiis, üürileandjad, kasutage oma võimalust! Üürileandja pandiõiguse kasutamine võib olla ainus viis saada kätte oma raha.
Olulisemad tähtajad pankrotimenetluses:
15–30 päeva pärast pankroti väljakuulutamist toimub esimene võlausaldajate koosolek: kinnitatakse haldur ja valitakse toimkond.
2 kuu jooksul tuleb esitada oma nõuded.
3–4 kuu jooksul kaitstakse nõuded ja pannakse paika võlausaldajate nimekiri.
1 kuu pärast seda kinnitab kohus määrusega võlausaldajate nimekirjas nõuete suurused ja järjekorra.
Ja lõpuks – kui haldur on müünud kogu olemasoleva vara ning välistanud vara tagasinõudmise, esitab ta
lõpparuande, ja menetlus saab joone alla.
Halduri tagasivõitmise hagi
Pankrotihaldur saab esitada tagasivõitmise hagisid, et pankrotivara suurendada – ehk tühistada tehingud, midavõlgnik sõlmis, kuid mis kahjustasid reaalselt võlausaldajate huve. Näiteks võlgnik müüs vara poole hinnaga lähikondsele või kandis raha abikaasa kontole “ajutiselt”. Kui selline tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotti, eeldatakse, et teine pool teadis, et võlgnik on maksejõuetu. Halduril on kolm aastat aega, et need tehingud kohtus tagasi pöörata. Ühe võlausaldaja eelistamine teise ees on lubamatu, välja arvatud juhul, kui makse aitab reaalselt ettevõttel ellujääda ja kõiki võlgu lõpuks tasuda. Kui äriühingu juhatuse liige valib sellise kohustuse täitmise, mis pikas perspektiivis võib aga tagada äriühingu tegevuse jätkamise ja kõigi võlgade tasumise, võib seda aga pidada mõistlikuks majanduslikuks manöövriks.
Kriisiajal päästab aktiivsus
Praeguses majanduses on makseraskused järgepidevad nagu sügisvihmad – neid tuleb rohkem, kui tahaks. Kui partner jääb võlgu, ära oota imet. Mida varem tegutsed, seda suurem on šanss oma raha tagasi saada. Olgu sa üürileandja, tarnija või alltöövõtja – tea oma õigusi ja kasuta neid aktiivselt. Sageli piisab juba asjatundjaga konsulteerimisest, et otsustada, kas pankrotiavaldus on mõistlik samm või on olemas mõni leebem, aga tulemuslik alternatiiv.
Kokkuvõtteks
Pankrotimenetlus võib olla võlausaldaja viimane võimalus õiguse jalule seadmiseks ja oma nõude rahuldamiseks. Kolm asja, mis määravad, kas sinu nõue saab reaalselt rahuldatud, on:
- aeg,
- info jagamine haldurile ja
- aktiivsus.
Artikkel ilmus väljaandes RMP Geenius.