Kui laps saab pärijaks – miks vanema vastutus ei lõpe surmaga
Artikli autor on advokaat Merit Tammik.
Enamik vanemaid mõtleb lapse tulevikule – kool, tervis, turvaline kodu, võib-olla isegi väike rahatagavara. Aga vähesed mõtlevad sellele, mis juhtub siis, kui neid ühel päeval enam ei ole. Mitte testamendi või pärimisseaduse nüansside mõttes, vaid väga praktiliselt: mis saab pärandist, kui pärijaks on alaealine?
Kurb tõsiasi on see, et koos vanema varaga – olgu see siis kodu, auto või ettevõte – lähevad lapsele automaatselt üle ka kohustused. Laenud, liisingud, võlad. Laps ei oska ega saagi neid hallata, kuid seaduse silmis on ta ikkagi pärija.
Laps kui pärija – õiguslikult jah, tegelikkuses mitte eriti
Kui laps pärib, astub mängu perekonnaseadus, mis ütleb selgelt: lapse vara valitsevad vanemad või vajadusel eestkostjad, kuid mitte omatahtsi. Kõik olulisemad otsused tuleb kooskõlastada kohtuga – ja see ei ole pelgalt formaalsus.
Näiteks ei tohi eestkostja ilma kohtu loata müüa lapsele kuuluvat kinnisvara, sõlmida pärandvara jagamise lepingut ega isegi muuta hüpoteegiga seotud kohustusi. Iga suurem samm vajab kohtu nõusolekut, sest eesmärk on kaitsta last – aga see tähendab ka, et igapäevane paindlikkus kaob.
Kui lapsele jääb pärandina näiteks maja, millele lasub laen, võib olukord muutuda väga keeruliseks. Lapsel on kinnisvara, aga seda ei saa müüa ega laenu refinantseerida ilma kohtumenetluseta. Ja seni tiksuvad kulud edasi.
Eestkostja käed on seotud, head kavatsused ei pruugi aidata
Paljud eeldavad, et kui lapsel on eestkostja, saab ta lapse varadega vabalt majandada lapse huvides. Tegelikkuses on see piiratud. Kohtul on viimane sõna peaaegu kõigis suuremates otsustes, olgu jutt laenu tasumisest, pärandvara müügist või isegi raha kasutamisest lapse hariduseks, kui see ei mahu „igapäevaste kulude“ alla.
Nii võib tekkida olukord, kus lapsel on justkui vara küll, aga seda ei saa kasutada – isegi mitte selleks, et täita pärandiga kaasnevaid kohustusi.
Kuidas selliseid olukordi ennetada?
Parim aeg sellistele küsimustele mõelda on siis, kui kõik on veel hästi.
On mitmeid võimalusi, kuidas oma laste tulevikku targalt kindlustada:
- Koostage testament. Testamendis saate määrata, kellele ja millistel tingimustel teie vara läheb. Kui soovite, et lapse eest pärandit haldaks usaldusväärne inimene, saab selle sinna kirja panna. Kohtu määratud eestkostja on alati „üks lahendus“, aga mitte tingimata see, keda te ise valiksite.
- 2. Mõelge usaldusisiku või eraldi varahalduri määramisele. Võite testamenti lisada klausli, et lapse vara haldab konkreetne inimene või professionaalne usaldusisik kuni lapse täisealiseks saamiseni. See aitab vältida olukorda, kus vara seisab kasutuseta, sest otsuseid peab iga kord kohtust küsima.
- Kaaluge annaku tegemist.
Kui soovite lapsele jätta konkreetse hüve (nt rahasumma või vara), aga mitte kogu pärandit, saab seda teha annaku kaudu. See on paindlik viis lapse toetamiseks ilma teda täismahus päranduse vastutusse tõmbamata.
- Kindlustus ja pärimislepingud.
Elukindlustuse kasusaajaks saab määrata lapse, et tagada talle rahaline turvapadi, mis ei sõltu pärandvara jagamisest. Pärimisleping aga võimaldab kindlalt fikseerida, kellele ja mis tingimustel vara läheb – ja välistab hilisemad ümbermängimised.
Hirmutav mõte, aga veel hullem on selle mitte läbi mõtlemine
Keegi ei taha mõelda oma surmale. Aga päranduse planeerimine ei ole surmateema – see on hoolimise teema.
See on viis tagada, et sinu laps ei pea kunagi seisma silmitsi olukorraga, kus ta pärib küll kodu ja autoga seotud laenu, kuid ei tohi kumbagi kasutada ega müüa.
Elu võib olla ettearvamatu, aga pärimise küsimustes saab suure osa ettearvamatust juba täna maha võtta – ühe selgelt sõnastatud testamendiga.
Sest lapse tulevik ei peaks sõltuma kohtu ajagraafikust.
Artikkel ilmus väljaandes Pere&Kodu.