Kohtuotsused, mis puudutavad meid kõiki

Kui keegi ütleb „Riigikohtu lahend“, tekib tavaliselt tunne, et see puudutab kedagi teist: mõnda juristi või ametnikku ehk kedagi, kelle elu koosneb paragrahvidest. Tegelikult hõlmas 2025. aasta kohtupraktika otseselt tavainimese elu: seda, mida teeme internetis, kuidas lapsed kooli saavad, milliseid andmeid riik meie kohta avalikustab ning kui kaua peame kohtus vastust ootama. Mõnes kohas pani kohus riigile viisakalt, ent üsna selgelt piiri ette: „Ei, nii ikka ei saa.“

TikTok ei ole tänav – vähemalt veel mitte

Alustame sellest, mis ilmselt kedagi ei üllata, aga mille üle oli ikkagi vaja vaielda: kas TikTok LIVE on avalik koht? Riigikohtu sõnul ei ole – vähemalt mitte seaduse mõttes. See tähendab, et kui keegi avaldab sotsiaalmeedias rumala või häiriva otseülekande, siis ei saa teda automaatselt karistada avalikus kohas korra rikkumise eest. Avalik koht on seaduse järgi füüsiline koht: park, tänav, bussipeatus. Internet on … internet.

Kohtu mõte oli üsna talupojalik: kui seadusandja tahab, et sotsiaalmeedia oleks nagu avalik väljak, siis tuleb see ka seadusesse kirjutada, mitte loota, et kõigile on ju niigi selge. Teisisõnu: enne kui riik hakkab internetis käitumist trahvima samamoodi nagu korrarikkumist pargis, peab ta kodutöö ära tegema. Avaliku koha reegleid (nt avaliku korra ja käitumise kontekstis) ei saa lihtsalt üle kanda internetikeskkonda ilma selge õigusliku aluseta.

 

Kui riik eksib, peab ta vastutama

Riigi standard info avaldamisel peab olema eriti kõrge, sest riik tegutseb kodanike nimel ja tema sõnal on eriline kaal. Ajakirjanduses võib vastutuse määr sõltuda väljaande mõjust ja levikust, kuid riigi puhul peab latt olema alati kõrgel.

Danske rahapesu looga seoses tegi riik vea, mida juhtub vahel ka inimestel: ütles enne kohtulahendit kellegi kohta avalikult midagi valesti. Prokuratuuri pressiteade jättis nimelt mulje, et üks inimene on seotud rahapesuga, kuigi tegelikult see nii ei olnud. See vale info tõi inimesele kaasa väga reaalsed tagajärjed: mainekahju, panganduslikud probleemid ehk „kõrge riskiga kliendi“ sildi ning kahtlused. Riigikohus ütles: sellest ei piisa, et öelda „ups, vabandust“.

Kui valet infot ei parandata, muutub eksimus tahtlikuks rikkumiseks. Sellisel juhul ei ole 500 eurot „okei kompensatsioon“. Õiglane summa oli 5000 eurot. Riigikohtu sõnum on lihtne: riik peab oma sõnadega olema hoolikam kui Facebooki kommentaator. Ja kui ta eksib, peab ta ka vastutama.

Vabasurm on Eestis lubatud, aga reegleid pole

„Suitsiidimasina“ kaasus tekitas palju kära, kuid Riigikohus ei hakanud otsustama elu ja surma üle moraalses mõttes. Kohus rõhutas põhimõtet, mis Eesti õiguses juba niigi kehtib: enesetapp ei ole kriminaliseeritud ning arusaamisvõimeline inimene võib oma elu lõpetada. Abistamine muutub karistatavaks alles siis, kui inimene ei ole võimeline oma tahet vabalt kujundama või tegu ise ellu viima. Prokuratuuri katse kvalifitseerida juhtum meditsiiniteenusena ei pidanud kohtu hinnangul vett.

Kohus ütles ka selgelt, et praegune olukord, kus abistatud enesetapp on sisuliselt lubatud, kuid ilma selgete reegliteta, on seadusandja teadlik valik. Samas viitas kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale: kui abistatud suremine on lubatud, peab seda ümbritsema tugev ja toimiv regulatsioon. Praegu tähendab see Eestis paradoksi: abistatud enesetapp on lubatud ainult väljaspool tervishoiusüsteemi. Arstid ja hospiitsid, kes suudaksid pakkuda kõige turvalisemat ja inimlikumat tuge, on välistatud.

Riigikohus tõmbas piiri ja astus kõrvale. Küsimus ei ole enam selles, kas abistatud enesetapp on Eestis lubatud, vaid selles, kas ja kuidas Riigikogu julgeb selle selgelt ja inimväärikust kaitsvana seadusesse kirjutada.

Ka advokaat on inimene, isegi tööajal

Üks huvitavamaid lahendeid puudutas advokaate ja pealtkuulamist. Prokuratuuri loogika oli umbes selline: kui advokaat räägib tööasju, siis pole see päris eraelu ja privaatsuskaitse siia ei laiene. Kohus sellele ei aplodeerinud. Riigikohus ütles üsna selgelt, et telefonikõne kuulub eraelu kaitse alla ka siis, kui see on tööga seotud. Advokaadi ja kliendi suhtlus on kaitstud mitte seetõttu, et advokaat oleks eelisseisundis, vaid selleks, et inimesed saaksid olla kindlad: nende õigused on siin riigis päriselt kaitstud.

Veel olulisem oli aga teine mõte: kui riik kedagi salaja jälgib, peab ta inimest hiljem sellest teavitama. Muidu ei saa inimene kunagi teada, et tema õigusi on rikutud, ja siis ei saa ta ka midagi ette võtta. Demokraatlikus riigis ei peaks olema nii, et sind kuulatakse pealt ning sa ei saa sellest kunagi teada. Kui riik ei teavita, jääb inimesel sisuliselt ära võimalus end kaitsta. Sellist olukorda ei peaks demokraatlikus riigis taluma. Teavitamisõigus on oluline kaitsemeede, mis aitab kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust. Ka prokuratuur ehk riik peab lähtuma seadusest.

Kui menetlus pikeneb, venib ka õiglus

Lõpetuseks üks pilk Eestist välja. Euroopa Inimõiguste Kohus andis 2025. aasta septembris Ukraina kaasuses hinnangu menetluse ülemäärasele pikkusele – kõnealune kohtuasi kestis seitse aastat. Kohus rõhutas põhimõtet, mis kehtib ka Eestis: kohtuasjad peavad lõppema mõistliku aja jooksul. Kui see nii ei ole, peab inimesel olema ka päriselt toimiv võimalus menetluse kestust vaidlustada.

See ei ole juriidiline nipp. Pikk kohtumenetlus tähendab päriselus stressi, määramatust ning tunnet, et elu on justkui pausil. Kohtu sõnum oli väga inimlik: õiglus, mis saabub liiga hilja, ei ole enam päris õiglus. Pika menetluse puhul ei ole tegelikke võitjaid – mõlemad pooled kannavad kahju juba menetluse kestuse tõttu, olenemata sellest, kes lõpuks õiguse saab.

Eestis võib juhtuda, et kui kohtunik vahetub, tuleb protsessi alustada päris algusest. Tsiviilkohtumenetluses puudub seejuures tõhus õiguskaitsevahend venimise vastu: reaalselt toimiv kaebe- või kiirendusmehhanism, võimalus protsessist kuludeta väljuda vms. Pika menetluse käigus võivad kaduda ka tõendid: inimesed unustavad, dokumentide säilitustähtajad mööduvad, tunnistajad pole enam kättesaadavad vms.

 

Kui need lahendid kokku võtta, siis pole nende keskmes niivõrd seadusetäht, kuivõrd mõõdutunne. Riik ei saa lähtuda põhimõttest „kõik on keelatud, kui pole selgesõnaliselt lubatud“. Inimene ei pea elama pidevas hirmus, et tema teguviis võib olla karistatav. Ja õiglus ei tohiks saabuda alles siis, kui kõik on juba väsinud. Möödunud aasta kohtupraktika sõnum on mõõdukas ja selge: teeme reeglid täpsemaks, menetlused mõistlikumaks ning otsused inimestele arusaadavamaks. See on tegelikult päris hea uudis.

Artikkel ilmus täismahus väljaandes RUP.