Üldise põhimõtte kohaselt on võlausaldajate üldkoosolekul iga võlausaldaja häälte arv võrdeline tema nõude suurusega. Kui võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga või kui selle vaidlustab teine võlausaldaja, määrab häälte arvu üldkoosolekul osalev kohtunik, kusjuures enne 01.02.2021 kehtinud redaktsioonis ei olnud seadusandja täpsustanud, millise tähtaja jooksul kohtunik häälte arvu peaks kindlaks määrama. Seetõttu on vaidluste tekkimise ennetamiseks seadusandja uues redaktsioonis sätet täpsustanud ning nüüdsest tuleb kohtunikul määrus teha koheselt võlausaldajate üldkoosolekul või kui see pole võimalik, siis hiljemalt järgmisel tööpäeval.

Saksamaal kehtib regulatsioon, mille kohaselt peab koosolekul osalev kohtunik või kohtunikuabi vaidluse korral määrama hääled samal koosolekul. Soomes lahendab vaidlused häälte üle haldur või kui vaidlus tekib võlausaldajate üldkoosolekul, siis võlausaldajate üldkoosoleku juhataja, kelleks võib olla ka haldur. Võrreldes Soome ja Saksa õiguskorraga oli Eestis varasema redaktsiooni järgne häälte vaidlustamise süsteem mitmekihilisem ja seega aeganõudvam. Seetõttu oli vajalik sisse viia muudatus, mille järgi tuleb võimalusel häälte arv määrata kindlaks samal koosolekul. See hoiab kokku aja, mis muidu kuluks võlausaldajate üldkoosoleku edasilükkumisele ja sellega seonduvale teavitustegevusele.

Suurem muudatus seoses häälte arvuga tuleneb aga asjaolust, et uues redaktsioonis on hääleõigus võetud võlausaldajalt, kes on juriidilisest isikust võlgniku osanik või aktsionär, osaniku või aktsionäri tütarettevõtja või kui võlausaldaja on saanud nõude loovutamise teel võlgniku osanikult või aktsionärilt või osaniku või aktsionäri tütarettevõtjalt kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Muudatuse tegemise eesmärk on välistada osanike võimalused pankrotimenetluse üle kontrolli haaramiseks, sh fiktiivsete tehingute kaudu võlausaldajaks saades. Muudatuse tulemusel välistatakse praktikas sageli esinev probleem, kus omanikest võlausaldajad haaravad võlausaldajaks saades kontrolli pankrotimenetluse üle ning teevad sel viisil endale kasulikke ja teisi võlausaldajaid kahjustavaid otsuseid. Kuigi eeltoodust tulenevalt puudub võlgniku osanikul hääleõigus võlausaldajate üldkoosolekul, ei ole seadusandja täpsustanud, kas osaniku esindajat võib valida pankrotitoimkonna liikmeks. Vastavalt kehtivale seadusele ei või pankrotitoimkonda kuuluda kohtunik, võlgniku lähikondne ega pankrotimenetluse haldur.

Kui võlausaldajate üldkoosolekul osaleb võlgniku osaniku esindaja, loetakse, et koosolekust võtab osa osanik esindaja kaudu. Osaniku esindaja valimisel pankrotitoimkonda jääb esindajale hääleõigus siiski alles, sest toimkonnas olles ei esinda esindaja enam osanikku, vaid iseennast. Seadus ei keela võlgniku lähikondse esindaja valimist toimkonda, mistõttu selliselt käitudes seadust ei rikuta. Eeltoodust tulenevalt ei ole seadusandja pankrotiseaduse uus rektsiooniga täielikult välistanud osaniku võimaluse teatud piirini pankrotimenetluse käiku mõjutada. Kuna aga toimkonna liikmeid valitakse hääleõigusega võlausaldajate poolt, siis on pigem vähetõenäoline, et toimkonna liikmeks otsustatakse valida võlgniku lähikondse esindaja.

Uue redaktsiooniga on üritatud võlausaldajate hääleõigusega seonduvat paremini reguleerida, kuid mitmed küsimused on siiski vastuseta. Kuna puudub ka vastav kohtupraktika, on võimalik seadust tõlgendada erinevalt, mistõttu võib haldurite praktika sellistes küsimustes suuresti erineda. Kuna silmanähtavalt on kehtivas seaduses võrreldes varasema seadusega tehtud suuri sisulisi muudatusi, tuleks küsimuste tekkimise korral pöörduda spetsialisti poole.