Kelle huvides muudeti pankrotiseadust?
President kuulutas välja uued pankrotiseaduse muudatused, mida Justiitsministeerium on valmistatud ette juba 2015. aastast alates. Muudatuste läbivaks teemaks on olnud pankrotimenetluse tõhustamine. Osapoolte arusaamad ja ettekujutused tõhusast pankrotimenetlusest on olnud erinevad ja see jookseb läbi ka Riigikogus 16. detsembril heaks kiidetud pankrotiseaduse muudatustest.
Olulisemate muudatustena pankrotiseaduses toon esile füüsiliste koosolekute osakaalu vähenemise pankrotimenetluses, pankrotivõlgniku mittekonstruktiivse käitumise võimaluste ahenemise, pandipidaja positsiooni tugevnemise ning pankrotihalduri töökorralduses ja tasustamises toimuvad muudatused. Kõik see peaks kokkuvõttes parandama ettevõtluskeskkonda ning muutma raskemaks seaduste rikkumise ning kiirendama pankrotimenetlust.
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kui pankrotihaldurite avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni põhisõnumiks on aastate vältel olnud, et pankrotimenetlused peavad alguse saama õigeaegselt ja varatute menetluste osakaal peab vähenema ning pankrotihalduril peab olema kindlustunne, et tagatud on piisav tasu, mis ka reaalselt välja makstakse.
Bürokraatlikus mõttes on menetluse efektiivsuse probleeme seadusemuudatustega lahendatud nii et mitmed seni füüsiliselt toimunud koosolekud on kas üldse ära jäetud (nt kohtu eelistung) või asendatud kirjalike protseduuridega (nt nõuete kaitsmine). Samuti eeldatakse pankrotiavalduse kirjalikku läbiviimist, kui menetlusosaline ei soovi läbivaatamist kohtuistungil. Lubatavaks muutuvad ka tagaseljaotsused.
Menetluslikus plaanis on ette nähtud mitmed meetmed, mis peaksid hakkama soodustama kohtudeposiitide tasumist, et oleks võimalik pankrotimenetlusi läbi viia ja välistada pankrotiavalduse läbivaatamise menetluse lõpetamine raugemisega. Võlausaldaja, kes on maksnud juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi vastavalt pankrotiseaduse § 30 lõikele 1, saab seda senise hagimenetluse asemel pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult tagasi nõuda hagita menetluses, milles kuulutatakse välja võlgniku pankrot.
Suured lootused on ka 2022. aastal tööd alustaval riiklikul maksejõuetusteenistusel. Nimelt olukorras, kus pankrotivõlgnikul puudub piisav vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ning ka võlausaldajatest keegi ei soostu tasuma menetluskuludeks vajaliku summat kohtu deposiiti, tekib võimalus, et riik võtab pankrotimenetluse üle avaliku uurimisena. Sellisel juhul ei pääse pankrotivõlgnik ega tema lähikondsed järelevalvest enda tegevuse üle ega maksejõuetuse tekkimise põhjuste uurimisest, sh. olukorras, kus ettevõte on eelnevalt müüdud „likvideerijale“. Võlausaldaja peavad arvestama, et avaliku uurimise korral on nende roll pankrotimenetluses marginaalne. Loodetavasti leiab riik piisavalt vahendeid raugevate pankrotimenetluste uurimiseks ja pankrotivõlgniku võimaliku seadusvastase käitumise tuvastamiseks.
Uueks meetmeks on ka kohtule antav võimalus, et kohus võib ajutise halduri nimetamisel lubada jätkata kas täitemenetlust või konkreetset täitetoimingut. Selline samm peaks vähendama võlgniku võimalust laveerida täite- ja pankrotimenetluse vahel ilmse eesmärgiga hoida kõrvale tema vastu esitatud nõuete täitmisest enda vara arvel. Seega, kui kohtutäitur on alustanud võlgniku vara müüki, enampakkumisel on reaalsed võimalused lõppemiseks vara müügiga, siis võib kohtutäitur kohtu loal koostöös ajutise pankrotihalduriga viia enampakkumise lõpuni. Tulemist arvatakse maha kohtutäituri tasu ja ülejäänud summa kantakse pankrotivarasse. Täitemenetluses sissenõudjaks olnud isiku nõuet ei rahuldata mitte täite- vaid pankrotimenetluse raames pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Võlausaldajate seas on oluliselt parandatud pandipidaja positsiooni. Kui hetkel on pandipidajatel kohustus tasuda pankrotimenetluse kulusid kuni 15 % ulatuses pandieseme maksumusest, siis muudatusejärgselt vaid 10 % ulatuses. See tähendab, et kui kogu või oluline osa pankrotivõlgniku varast on pandiga tagatud, siis pankrotimenetlus lõpeb pigem raugemisega ja pandiga tagamata nõuete võlausaldajate nõudeid pigem ei rahuldata.
Pankrotihalduritel säilib kahjuks jätkuvalt ebakindlus tasustamise osas. Kuigi seadusandja tegi olulisi muudatusi pankrotihalduri tasustamises, on jätkuvalt lahendamata põhiküsimus – mille arvel tasu sisse nõuda, kui pankrotivara napib? Liiati ei suurendatud pankrotihalduri tasusid, tasude sisse arvestati vaid enamik lihtsamaid kulusid. Pankrotihalduri tasumäärad on püsinud muutumatuna alates 2004. aastast, kuid tarbijahinnaindeks on sellel perioodil kasvanud 65,6 %, pankrotimenetlused on aja jooksul muutunud oluliselt ajamahukamaks, keerulisemaks ja vaidlusterohkemaks.
Kokkuvõtvalt loodame kõik, et üleminek uuele korrale on sujuv ning pankrotimenetlustes nõuete rahuldamise suurus kasvab ning Eesti ettevõtluskliima lõpuks paraneb vaatamata COVID pandeemiale. Kes ise seaduse vastu igapäevaselt sügavat huvi ei tunne, see peaks jätkuvalt abi otsima vastava ala spetsialistilt.
Terje Eipre
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja
Kutsekogu juhatuse esimees