Tihti jätavad libalikvideerijad ettevõtjale lahendada probleemide puntra, mis teeb kõigi asjaosaliste elu kordades keerulisemaks ja on ka kulukas, kirjutab vandeadvokaat ja pankrotihaldur Terje Eipre.
Eesti ärimaastikul tegutseb mitu ettevõtet, kelle teenus seisneb probleemsete äriühingute ostmises ja likvideerimises. Nimetan neid libalikvideerijateks, sest nad lubavad lõpetada raskustesse sattunud ettevõtja kõik mured, kuid tulemuseks on sageli hoopis pettused ja suurenenud võlad.
Seadus ei sunni kedagi olema ettevõtja ja loodud ettevõtte saab lõplikult likvideerida. Likvideerimise eelduseks on fakt, et ettevõttel on vara kui kohustusi ehk teisisõnu ei tohi ettevõte olla püsivalt maksejõuetu. Likvideerimisprotsessis tuleb avaldada avalikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kuulutus, mis kutsub võlausaldajaid andma teada enda nõudmistest. Määratud tähtaja möödudes koostatakse ettevõtte lõppbilanss, rahuldatakse võlausaldajate nõuded ja järelejäänud vara jaotatakse omanike vahel. Kõige lõpuks kustutatakse ettevõte äriregistrist. Ettevõtja säärane käitumine on kooskõlas seadusega, eetiline ja hoiab meie ärikultuuri.
Halvad kavatsused
Libalikvideerijate pakkumistega oma meilipostkastis on praeguseks kokku puutunud ilmselt kõik Eesti ettevõtjad. Libalikvideerija ei otsi klientideks ettevõtteid, kelle tegevus kulgeb edukalt ja kes soovi korral saaksid kindlasti ise likvideerimisega hakkama. Teenust pakutakse eelkõige ühingutele, mis on sattunud raskustesse, kellel on pikaajalised kohtuvaidlused, võlgnevused erasektoris, aga ka näiteks maksuameti ees, omanikevahelised erimeelsused ja korrast ära või puuduv raamatupidamine.
Libalikvideerija võib asuda ettevõtet omandama hoopis muu eesmärgiga kui vabastada omanik muredest. Tema eesmärkideks on tihti näiteks maksukelmused, ebaaus konkurents hangetel osalemiseks ning ettevõtte nime ja ajaloo ära kasutamine uuteks pettusteks. Tavapäraselt nad isegi ei ürita alustada ettevõtte pankroti- või likvideerimismenetlust.
Erilise innuga otsitakse käibemaksukohuslasest ettevõtteid, kelle puhul on maksupettus võimalik juba üleandmisperioodil. Müües enda ettevõtte libalikvideerijale, on oht, et enne uue juhtkonna kandmist äriregistrisse saadakse osaliseks käibemaksupettuses. Juhatuse liige vastutab vastutusotsuse puhul enda isikliku varaga. Selleks ajaks, kui ilmnevad pettuse detailid, võib olla võimatu tõendada, et ettevõtte müünud isik ei olnud enam reaalselt ühinguga seotud. Sellistel puhkudel peab ettevõtja ise olema hoolikas ega tohi sinisilmselt uskuda helgeid lubadusi. Libalikvideerija pahatahtlikkust on hiljem keeruline tõendada, see võib osutuda ka võimatuks.
Libalikvideerijate üks tegevus on osta raskustes ettevõte ja see meeldiva kirjeldusega müüa edasi heausksele ostjale. Ostes likvideerija käest ettevõtte, tuleb olla eriti ettevaatlik. Võimalik ohukoht võib olla notariaalsete dokumentide vormistamine ettevõtte omandi üleandmiseks, kus lepingute sisu ei vasta varem kokkulepitud tingimustele. Tihti ei kontrollita ka ostetava ettevõtte raamatupidamisdokumentatsiooni või isegi selle olemasolu. Puudulik või olematu raamatupidamine võib hiljem tuua ostjale hulga kulukaid probleeme.
Kontrolli raamatupidamist
Eestis on ettevõtte loomine nii lihtne, et raskustes ettevõtte ostmine peab olema selgelt äriliselt põhjendatud. Näiteks peab juriidilisel isikul olema vähemalt 3aastane kogemus põllu- või metsamajanduses, kui ta soovib osta üle kümne hektari põllumajandus- või metsamaad, ning sellisel juhul võib raskustes ettevõtte ost olla äriliselt põhjendatud. Samas on igal juhul oluline kindlaks teha ettevõtte raamatupidamisseis. Vastasel juhul võib ettevõtte uus juhatuse liige või omanik avastada ennast vastutavana rikkumiste eest.
Ettevõte juhatuse liige vastutab isikliku varaga juhatuse liikme perioodil ettevõttele tahtlikult tehtud kahju eest. Sellest tulenevalt viivitavad libalikvideerijad äriregistris juhatuse liikmete vahetamisega, jättes võimaliku vastutuse eelmise juhatuse liikme kanda. Sama skeemi teine versioon on vormistada kõik õigused ja kohustused äriregistris tankistile või eri riikidest välismaalastele, keda on hiljem võimatu tabada ja kellel on ühine esindusõigus. Selline sihilik pahatahtlikkus tuleb teistel turul tegutsevatel äriühingutel otseselt või kaudselt kinni maksta, nende nõuded jäävad tihti rahuldamata ning kohtukulud kompenseerimata. Kirjeldatud tegutsemismall halvendab meie majanduskeskkonda ega saa olla ühiskonnas vastuvõetav.
Kui ettevõte on sattunud raskustesse või omanikel puudub soov edasi tegutseda, saab küsimuste korral pöörduda spetsialisti poole. Kui ettevõtja ei tea, kuidas oleks seaduslik edasi talitada, on vaja investeerida õigeaegselt juriidilise hariduse ja kogemusega nõustajasse, kes aitab olukorrast ausalt välja tulla. Valides teenuse osutajaks libalikvideerija, toob see kaasa hulga probleeme ja lõpuks tuleb ikka pöörduda spetsialisti poole. Selleks ajaks võib aga olukord kujuneda märksa kallimaks ja keerulisemaks. Tasub arvestada, et oma probleemse ettevõtte müümine libalikvideerijale enamasti murest ei päästa.
Link: http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/12/10/terje-eipre-libalikvideerija-toob-ainult-pahandust